Tahan lihtsalt surnud olla.
Päev algas nii hästi... kulges hästi... kõik oli nii hästi... nii hästi...
Ma olen endast ja elust nii neetult väsinud. Miks ma seda kõike üldse kannatan? Ahjaa. Ma olen ju võitleja. Ei anna alla ja muu sarnane jama. Kurat! Ma olen sellest lõputust võitlusest nii väsinud...
Mille nimel ma üldse elan? Et õnnelik olla? Et teisi õnnelikuks teha? Et midagi saavutada? Ma ei tea enam isegi... pikemat aega juba ei tea. Kõik on kuhugile kadunud. Mina olen kuhugile kadunud. I used to be happy! Igasugune rõõm hiilib minust mööda ja läheb eemale. Vahel... vahel harva on põhjust naerda.
Kuhu on kadunud optimism? Ma olen alati paadunud optimist olnud. Ja praegu ei paista kusagilt midgai head tulemas. Homme? Homme teen näo nagu tänast ei oleks kunagi olnud... nii on lihtsam. Aga ma ei oska unustada. Iga hetk meenutab midagi möödunud ajast. Miks on nii raske minevikust loobuda ja edasi liikuda? Miks peavad kõik hästi mõeldud sõnad haiget tegema?
"Sa oled parim!" Oh, tõesti? Kas tõesti võib inimene arvata, et ma ei tea kuidas minust tegelikult mõeldakse ja mida arvatakse? See teeb HAIGET. Palju rohkem kui keegi arvatagi oskab. Sõnad teevad kõige rohkem haiget. Olen selle juba ammu selgeks saanud...
I used to be happy...
Täna peaksin ma olema õnnelik ja naerma ja kallistama ja armastama ja armastatud olema ja hoolima ja veel paljut muud head... Praegu on lihtsalt MEELETU kurbus. Kust ma nii tugevad tunded võtan? See üllatab mind ennastki. Olen kirglik inimene, seda küll... aga see neetud KURBUS ületab juba kõiki piire. Ma ei ole vist kunagi varem midagi sellist tundnud.
Varem ei teadnud ma midagi kurbusest ja muust sellisest. Ma NAUTISIN elu ja enda ümber toimuvat. Mul oli võime ja võimalus ennast hästi tunda ja naerda. Kuhu on see kõik kadunud? Varem oli mul mingi kindlustunne... isegi see on kuhugile kadunud. Valus, nii neetult valus.
I used to smile...
Naeratamine ja naer on minuga alati koos olnud. Kui ma enam naerda ei suuda olen ilmselt lõplikult surnud ja kadunud. Enda ja teiste jaoks. Ma lihtsalt vajan õnne. Ilma selleta ei ole ilmselt ka mind.
Ma andsin aasta tagasi oma südame ära. Sain vastu südame, aga see ei ole päriselt minu. Enda südant ma teadsin ja tundsin. See ei valetanud mulle... See ei toonud kibedat pettumust elus ja inimestes. Ma ei kahetse oma tegu, sest inimene õpib terve elu. Ma üritan jätkuvalt leppida ja muuta minu ümber toimuvat. See peab õnnestuma! Lihtsalt peab! Kas ma siis tõesti ei ole seda väärt? Kas ma olen üldse midagi väärt? Kas ma üldse midagi tähendan?
Pea püsti ja edasi.
Mul ei ole enam midagi kaotada. Ainult võita...
Igavesti teie,
Eve.
0 kommentaari:
Postita kommentaar