Magasin kenasti kaua. St. ärkasin ~11.
Saatsin kenasti vastused Beleriandi regadele ning olin muidu tubli ja tore.
Ema ja vanaema lähevad täna mingi sugulase matustele. Mõtlesin alguses, et võiks kah minna... nääh, see on liiga igav (ja toimub totaalses hirve anaalis).Seega. Olen täna kodune ja ei tee eriti midagi.
Nii tahaks üksinda kodus olla. Oeh!
Kogu kallis vara on hetkel Pärnus. :p
Igatahes. Kuradi positiivne tunne on hetkel! KÕIK saab korda. KÕIK on ilusad ja head.
Olen hetkel Urus ja ootan, et Uku tuleks siia. Ah, ma ei ole teda mitu tundi näinud... see on nii imelik.
Vahepeal käisin sünnipäeval. Kevin (tädi tütre poeg) sai vist neljaseks (või kolmeseks?) kurat seda enam mäletab! Lapsed on ühed müstilised olendid ja mina neid igatahes tulevikus hankida ei taha. Voh!
Istun Urus ja ei taha koju minna. Seal haiseb Pinotexi järele. *Öka* Istun parem siin ja elan ilma peavaluta... see on hea, eks?
Üldiselt. Tuju on kuramuse hea. Uimasus on mõnusalt konstantne ja kurat võtaks, mul on häid multikaid! :D
Nii. Siinne õhkkond ei ole eriti muutunud... ehk ainult puhtmaks. :P
Lõpetasin just nõude pesemise. Kurat! Neid oli palju. Need olid räpased!
Vähemalt viis see rõvedus mõtted mujale.
Ma ei ole õnnetu. Olen hoopis leppinud sellega, et mind vahel ignoreeritakse. Sinna ei saa ma ise midagi parata. Well.
Tetris on lahe ja muusika... muusika... muusika...
Ja ma jätkuvalt loodan, et tuleb ilus hommik. Jah, olen naiivne ja armunud.
Armastus on hõbeniit...
Tänane on kuidagi nii kummaline olnud. Hommikul/päeval sain Ukuga kokku ja me kokkasime. St. mina tahtsin seda tea, aga Uku ei lubanud. Pidas seda liiga ohtlikuks... Lõpuks sain ma vist natuke pahasek. :/ *On imelik. Halvas mõttes.*
Nüüd olen Urus ja loodan, et hommikul on mõnus ärkamine. Well, siia jäämisega tegin vist jälle halba. Ah, miks ma pean nii lollakalt põikpäine olema ja oma kodu suht jälestama vahelduva eduga. See ajab hulluks! Ja ma kardan, et mitte ainult mind.
Naistest, lastest, kodakondseist
kõigist, kõigist lahku
ihkad äkki mõnikord
ja kallist kodust lahkud.
Tasku pistad vilepilli
ning kääru kõva leiba.
Aia äärest kaasa kahmad
kepiks tubli teiba.
Jumaldan seda laulu! Kuulsin seda mitu aastat tagasi ühel Ugala etendusel ja täna suutis Uku leida selle lindistuse! *Kuulab*
Ah, tahan lihtsalt olla õnnelik.
Eilne oli jube! Hommikul selgus, et ma ei näegi Ukut. Päeval selgus, et kedagi ei ole Tartus. Jägmiseks selgus, et lähen Urgu (kus oli Die). Mingil hetkel helistasin Berilacile ja peksin tema ka Urgu. Jah, ma olen masendav inimene.
Igatahes, ühel hetkel helistati ja teatati, et mind tahetakse näha. Lõpuks juhtuski nii, et üks eriti armas inimene tuli korraks Tartusse. *Smile* See oli kahtlemata päeva kõige rõõmsam ja parem osa. *Happy*
Igatahes, Võru tänav on kuramuse pikk. Seal on ~200 maja!!!
Tagasi Urus hakkasime mingeid mõttetuid filme vaatama. Well, vähemalt üritasime. Sellest ei tulnud peaaegu midagi välja, sest filmide maitse on liiga erinev. Kobisin mingil hetkel magama ja jätin läpaka Dani ja Berilaci kasutada. Mingil hetkel lasid nad Urust jalga ja mina ärkasin kunagi väga vara hommikul, sest ema helistas. Minu arvelt kadunud raha saatus on kindlalt teada. EMT. *Vandumine*
Pean minema panka ja EMTsse. Ohjeebus! Mulle ei meeldi selliste asjadega mässamine. See on totaalselt tüütu ja nõme. Aga... mul on sellest jamast villand. Lihtsalt. Villand!
Well, magasin natuke edasi. Nüüd on Urus koristaja. Ta võiks kiiremini teha, sest ma tahan tagasi magama. :( Uni on. Tahan kedagi ka oodata, aga aeg venib kohutavalt. *Teeb pettunud nägu*
Ahjaa. Arvestage sellega, et järgmisel aastal oleme Mütofestil! *Naerab*
Katsun nüüd midagi mängida, et natuenegi tegevust leida enne Uku tulekut. Ta tueb! Ta tuleb... kunagi!
Tahaksin pikalt kirjutada. Kahjuks (õnneks?) ei ole vahepeal midagi piisavalt lahedat ja märkimisväärset juhtunud. Enamus asju jätkub vanaviisi ja see on (vist) hea. Ma ei taha hetkel enam ühtegi kardinaalset muutust, sest rahulik ja ilus elu on tegelikult kuramuse mõnus. Igati turvaline on olla.
Well, vahepeal on jutunud seda, et me oleme palju Urus olnud (ebatavaline, eks). Lisaks olen suhteliselt loobunud rollimängudest (vähemalt mängijana) mõneks ajaks. Augustis on kaks mängu, kus olen GM. Sinna on veel nii palju aega, et ilmselt suudan vahepeal olla ka suvaline ja mõttetu PC. Ma ei ole kuigi vaimustatud NPC rollidest, millest ühega tekkiski vahepeal probleeme.
Täna pidanuksin minema kontserdile. Unustasin selle sootuks ära. Ups. Ema tuletas (16 minutit kestnud) kõnes seda meelde. Naljakas. Äärmisel juhul lähen reedel Otepääle, aga vaevalt. Ei taha üksinda. Tegelikult ei ole Kosmikud (ja Metsatöll) seda üldse väärtki. Voh!
Vanaema ajab mind lihtsalt hulluks. Karjumisest on villand... ta võiks sellest ometigi saada aru. Aga ei... Ilmselt ei paranda tema käitumist/suhtumist miski. Mind ei saa selles süüdistada. Ausalt.
Ah, elu on üsnagi ilus.
Head ööd! :)
Well, ma olin surmkindel, et täna on maale minek. See jäi ära. Lihtsalt. Valesti mõistmine ja kõik. Okei. Kunagi saab ikkagi mindud... mitte täna.
Nüüd ootab mind ees 6h und. Fakk. Ma pean magama. Nagu... MAGAMA.
"Võlurite Gild" meenutab Potterit. Häiriv.
Olen vist natuke pahur.
Pff. Suvi on varsti läbi.
Ma ei suuda inimesi ja maailma mõista. Seda kõike on lihtsalt liiga palju. Hoolides olen ma ise tundmatuseni muutunud... ometigi on midagi jäänud alles. See pöörane meelekindlus. Järeleandmatu olen alati olnud. Nüüd siis ka tülinorija? Või mingi muu imelik asi?
Mis kuramuse asi on pettumus? Tegelikult olen ma seda vahepeal isegi teada saanud. Pettumus endas, inimestes, maailmas, sõpruses, tunnetes. Jube on mõelda, et mina olen pettunud. See ei ole kunagi kuulunud minu ellu.
Olen nii kohutavalt õnnetu. Tahtmatult. Jäägitult. Lihtsalt... hunnik õnnetust ja ei midagi enamat.
Vahepeal oli D&D.
See oli tavapäraselt mõnus.
Vahepeal sai 4 kuud.
See oli rbatavaliselt mõnus.
Ma ei vaevu hetkel rohkem midagi kirjutama. :P