Ma ei suuda inimesi ja maailma mõista. Seda kõike on lihtsalt liiga palju. Hoolides olen ma ise tundmatuseni muutunud... ometigi on midagi jäänud alles. See pöörane meelekindlus. Järeleandmatu olen alati olnud. Nüüd siis ka tülinorija? Või mingi muu imelik asi?
Mis kuramuse asi on pettumus? Tegelikult olen ma seda vahepeal isegi teada saanud. Pettumus endas, inimestes, maailmas, sõpruses, tunnetes. Jube on mõelda, et mina olen pettunud. See ei ole kunagi kuulunud minu ellu.
Olen nii kohutavalt õnnetu. Tahtmatult. Jäägitult. Lihtsalt... hunnik õnnetust ja ei midagi enamat.
0 kommentaari:
Postita kommentaar