Mõned inimesed tekitavad jälestust. Kuidas on võimalik, et esmalt käitutakse sinuga nagu oleksid kalts. Järgmisel hetkel vabandatakse ja tuntakse ennast süüdi? Või on see hoopis harjumus?
Olen nii neetult väsinud inimestest, kes pidevalt mind piinavad. Varem tegi see kurvaks. Nüüd tekitab viha ja tülgastust. Ma ei anna andeks, kogun endasse kuni enam ei jõua... ja lõpuks plahvatan. Tean, et pean ennast kuidagi elama välja, aga kuidas? Seni ei ole õnnestunud ühtegi rahumeelset võimalust. Kõik on ainult mõneks ajaks lükatud kuhugile tagaplaanile.
Mida ma pean tegema? Oma vaatenurka ma nii vanale inimesele enam seletada ei saaks. Ta ei kuulaks mind nagunii, sest mina olen kõiges süüdi, alati. Minema kolimine on üks mõeldav lahendus. Ma tõesti ei tea! Mul ei ole mõtet võidelda, et rahu siin saada. Parimal juhul saan natuke vaikust...
Ah, ma ei tea...
0 kommentaari:
Postita kommentaar