Täna oli miski kahtlane loeng. Filosoofia ja muu selline kraam. Lisaks veel kolm inkat Lillelaiuga. Ma ei talu seda õpetajat, sest ta ei suuda (ei oska?) õpetada ning räägib tunnis mingit kasutut mula (teeks ta siis seda inglise keeles...).
Emal on täna loengud. Seega olen kella kuueni üksi. Suht vahva, sest saan nüüd vabalt tegeleda oma asjadega. Keegi ei tule segama... Tegelikult tahaks välja minna (vist). Aga liiga külm ja lumine on. Tahaks mingit kraami hakata pildistama... ideed on otsas. Tahaks natukeseks kaugele ära. Näiteks paariks päevaks.
Nüüd hakkasin jälle mõtlema Kadrinasse minekule, kuid ilmselt seda ei juhtu, sest peaksin jääma ikkagi mõistlikuks. Ometigi saab Kadrina osas kõik selgeks alles reedel, sest enne ei julge ma küll midagi kindlat öelda. Minu otsused on muutlikud ja katteta lubadusi ka ei taha andma hakata. Igatahes, mõtlen.
Lubasin, et ei peksa enam kunagi pead vastu seina. Seda lubadust on nii raske täita, sest sellest on saanud järjekordne totakas harjumus. Aga ma üritan! Ausalt! Pean saama hakkama... ja alkoholist hoian ilmselt ka pikka aega eelmale. Taas midagi, mille osas ma ei ole 100% kindel, kuid mingeid probleeme tekkida ei tohiks.
Hetkel on mingi kummaline soov minna kelgutama. Ma vist ei saa seda täna teha... vist. Peaksin õppima. Kolmapäeval on hunnik töid ja olen vägagi kindel, et homme ma nendeks õppida ei suvatse. Peaks seda siis täna tegema... eks näis. Õhtul on lisaks kõigele muule Urus filmiklubi. Tahaks sinna ka vist jõuda. Eks näis... tegelikult tahaks veel nii paljudesse paikadesse jõuda. Miks ei võiks olla ööpäev 28 tundi pikk... või veelgi pikem?
Magamise aja olen niigi lühemaks muutnud, et saaks kõik tehtud. Peake minema üle veelgi vähesemale unele, et saaks kõik muhedad asjad tehtud. Enne märtsi ei kavatse ma ühelegi larbile ka vist minna, sest puudub igasugune soov ja ootus mängude osas.
Kunagi kevadel peaks tulema üks uus ja vahva larp, mida peaksin aitama korraldada. Tähendab, ma tegelen reeglitega. Minu arvates on meil igavesti vahvad korraldajad koos... Mäng saab olema väga vägivaldne ja ilmselt ka üsnagi vähestele inimestele (väga valitutele).
Väljas on hirmutavalt valge. Katuselt kukub lund alla ja kõik tundub valgena. See on nii harjumatu vaatepilt... selle talve esimene tõeline lumi on lõpuks sadanud maha. Kui peaksin kunagi maale sattuma siis lähen kindlasti suusatama... ja Kuutsekale tahaks ka jõuda. Meegaste ei ole üldse nii ahvatlev. Tahan suusatada! Uisutama võiks ka kunagi minna... ah, ma mõtlen natuke liiga palju.
Tahan midagi. Samas... ma ei ole enam üldse oma soovides kindel. Tahan alati midagi, kuid enamasti tean ka täpselt mida tahan. Hetkel tahaks lihtsalt midagi... see on nii nõme ja kasutu.
Kohutavalt ükskõikne tunne on.
0 kommentaari:
Postita kommentaar