Maale tahaks vist isegi minna... aga ei lähe. Ma arvan vähemalt nii... seal ei ole midagi teha... on ainult igavus ja kassid (okei, see viimane on tegelikult mõjuv põhjus minekuks). Samas, linnas on arvuti... ja sõbrad. Siin saan mängida D&D... kui tahan. Siin saan niisama vedeleda ja mitte midagi teha... jah, niisama vedelemine on mõnus. Kuigi hetkel ei ole selleks eriti aega... kahjuks.
Varsti on kool ja see tundub kuidagi nii kummalisena. Hommikul peab jälle ärkama ennem kaheksat... oeh, see ei ole ju üldse loogiline... ma ärkan kell 12 või 1 päeval... ja olen ikkagi uimane. Kohutav... esimese kuuga koolis ilmselt suren juba vaikselt... siis saavad kofeiinitablettidest minu kallid ja head sõbrad. Blah, see oleks enda tervise tapmine... samas, saan hakkama. Pean lihtsalt saama.
Kirjutasin täna Kassule ka iseloomustuse orkutis. Masendav, mul on ideed otsas... ma ei suuda midagi kirjutada... jutukestest rääkimata. Kuigi, sai eile DMatud natuke MSNis... see oli hea. Siis oli mul isegi ideid... natuke. Blah, peaks magama... aga ei saa... kuigi vist isegi tahaks... Uimane olen.
Pea ikka valutab, halb on olla ja mingi palavik on vist ikka ka... Ilmselt mingi viirus... See ei ole hea. Kohe üldse ei ole hea... joon meega teed... ehk aitab. Peaks täna Urgu minema... aga ei suuda... ei saa...
Täna on Erien ka veel. Peaksin seal olema... aga ma ei saa minna. Lihtsalt... ei saa. Väga tahaks... aga ei saa *niuts* Oeh, pähh. Midagi peaks veel halama... samas, ei taha halada... ma ei ole õnnetu. Olen üsnagi elus ja üsnagi positiivne... kõik on ju tegelikult korras... vähemalt mingil määral. Mina olen elus... minu sõbrad on elus... ja maailm pöörleb kenasti edasi.
Mõned inimesed käituvad kummaliselt... eiravad. Okei, ma võin samaga vastata. Üsnagi ükskõikseks jätab juba... samas, miks peaksin mina nende nimel pingutama... ei pea. Ja ei pinguta ka... vot. Oma elu on neil... ja on ka minul.
Sai ennem Otiga räägitud... ta avastas õudusega, et oleme terve nädala iga päev suhelnud :P Minu arvates ei ole seal midagi kahtlast ja kummalist. Pigem tore... niisama on hea suhelda... ja sõbrad on lahedad. Nad on pidevalt olemas... Ott soovitas ühte huvitavat bändi ka... Sigur Ros. Hoar ka rääkis sellest bändist kunagi... tõsiselt hea ja tore muusika. Nii rahulik ja... omapärane.
Midagi on kindlasti veel kirjutada... ahjaa! Käisin õhtul poes ja avastasin mingil hetkel, et üks pael minu tennistel on roosa. Väga kahtlane... ma ei mäletanud enam, et oleksin roosa palea pannud... o well, see oli isegi koomiline avastus.
Muide, mul ei ole enam lusikat laua. Siin on terve hunnik muud kraami... pliiatsid, tass teed jne.
Elu on sitaks lill, raisk. Ja Eestis elab palju torte^^
1 kommentaari:
Isegi MINA mäletan su roosat paela. See on täitsa kummaline, kui mina mäletan ja keegi teine ei mäleta. Tavaliselt on ikka vastupidi.
Postita kommentaar