Happyland

Kõndisin mööda jõe kallast... sügis... lehed, mälestused... kurb. Ma ei tea miks see järsku kõik kaela varises... olen kõndinud jõe kaldal sadu... tuhandeid... kordi. Aga nüüd tegi see mind nii kurvaks. Tühjad toolid, langevad lehed... üksikud linnud.

Botaanikaaed oli veelgi hullem. Roosid on närbunud... lehed langevad... mingid hägused mälestused... mõtted. Ometigi ei ole ju üldse kõik halb... on ka väga palju head. Miks ma ei märganud seda täna? Miks sellest lihtsalt mööda vaatasin? See on nii... kurb. Pildistasin roose... pildistasin kogu seda nukrust... ja minust sai tema ka võitu.

Urus... ma ei olnud kurb... tegelikult olin. Üritasin unustada... ei suuda... ei oska. Rollimäng? Oeh.
Miks? Miks? Miks? Miks?!
*sügav ohe*
Aga kõik saab olema korras. Ma olen ainult inimene... ja elan edasi. Minu pärast ei kannata teised.

*naeratab... võltsilt... *