Happyland

Eks panen siiagi teksti, mis sai kaua aega tagasi kirjutatud. See ei avalda enam kõige vähematki mõju... samas ei kas ta üldse mulle kuangi midagi on tähendanud? Vaevalt. Igatahes, siit tema tuleb:

„Palun, Talathion!“ haldja hääles kõlab anuv noot
„Ei, Eruanna, see pole õige – nii ei saa. Ei saa!“ Talathion hääles võib kuulda kerget meeleheidet, kuid kõik muud tunded on kuhugile kadunud.
„Ja mis on sinu jaoks piisavaks põhjuseks?“ Eruanna silmitseb meest nukral ilmel.
„Sa ei tunne mind, sa ei tahakski tunda. Minevik on liiga palju varje heitnud ja neist ei saa enam vabaks, Eruanna, saa minust aru, palun,“ lausub Talathion nukralt ning paneb käed haldja õlgadele. „Ma ei ole see, keda otsid.“
„Tunnista, et sa igatsed... minevik on juba kadunud. Me oleme olevikus, maailm muutub ja meie ühes sellega.“ Eruanna silmitseb meest nukralt, „me ei ole homme enam need kes oleme täna ja me ei ole täna need, kes olime eile. Anna endale võimalus – anna meile võimalus.“ Haldjas paneb pea mehe õlale.
„Ei, ma ei saaks nii riskida. Sinuga ei tohi midagi juhtuda, enam. Palun, ära sea mind kiusatuse ette... Eruanna, me ei saaks. Vaata mind! Ma ei ole see, keda otsid – igatsed.“ Talathion hääles kõlab meeleheide.
Haldjas paneb käe mehe põsele, „sa oled see, keda otsinud olen, Talathion...“ Eruanna tõstab pea ja vaatab mehele otse silma. „Sa oled see, keda olen igatsenud.“
„Ei, Eruanna, palun...“ mees tõmbub haldjast eemale. „Ma olen vampiir – olen oma valiku teinud. Me ei saaks koos olla... minu saatus on määratud.“ Mees muutub üha nukramaks ja nukramaks. „Eruanna, aastasadu tagasi läksin halvale teele – mida aastad edasi seda vähem suudan end talitseda. Ma olen metsik ja mõne aja pärast ei suuda sinust enam eemale hoida.“
Haldjas paneb käed mehele ümber ja embab teda hellalt, „jah, ma tean seda. Sellegipoolest on meil aega,“ lausub haldjas nukral toonil ning silmitseb meest. „Talathion, anna meile võimalus. Kaotada võime üksnes oma hinged. Ja need kaotame me nagunii... palun, on seda siis nii palju palutud?“
„Ei, seda ei ole palju palutud – sina oled minu elu. Kuni oled olemas ning sind näha võin on mul hing. Tahan lihtsalt, et oleksid õnnelik,“ lükkab haldja käed õrnalt eemale.
Eruanna astub mehele sammu lähemale ja paneb käed talle ümber kaela, „kas tõesti eelistaksid näha mind teisega?“ seda öeldes suudleb haldjas õrnalt meest huultele.
Vampiir pöörab pea ära, „Eruanna, palun!“ mees silmitseb haldjat nukralt. „Me ei tohiks. Liiga palju halba on meie vahel, ma ei ole isegi mitte inimene. Ma ei vääri sind, ei saa kunagi väärida.“ Mehe käed vajuvad külgedele kui ta haldjat silmitseb.
„Talathion, meie vahel on ainult see, mille ise seame takistuseks. Ei midagi enamat. Kas tõesti loobud oma uhkuse pärast sellest, mis võiks olla?“ Haldjas silmitseb meest nukralt.
„Eruanna, saa aru... ma olen surnud, sina elad. Mina olen jää ja sina tuli – see on liig. Me ei saaks hakkama,“ Talathion pöördub haldjast ära. Ta ei suuda enam Eruannale otsa vaadata.
Haldjas silmitseb meest ning ta säravatesse silmadesse ilmuvad pisarad, „Talathion, miks küll?“
„Palun, sa teed mulle haiget...“ Talathion pöörab pilgu haldjale ning nähes pisaraid ta silmis astub mees Eruanna juurde ning pühib käeseljaga õrnalt ära pisarad haldja näolt.
Eruanna silmitseb meest ja paneb käed talle õrnalt ümber, „Talathion, armastan sind – olen alati armastanud ja jään armastama.“
Mees ohkab vaikselt ning paneb käed haldjale ümber, „Eruanna...“

On siin mõnda julget, kes ka kommenteerida julgeks?