Täna hommikul oli emaga tõeliselt murelik vestlus - vähemalt mina olen nüüd see, kes muretseb ja tunneb siirast hirmu. Jah, ma kardan...
Vestlesime linnugripi teemadel ja kuna mul ema on med. töötaja siis teab ta selleks kahjuks rohkem (jah, kahjuks!). Saadeti ambulatooriumisse ka teatis sellest, et kuidas käituda kui linnugripp jõuab lõpuks Eestisse.
Pesta käsi ja kasutada respiraatorit. Need kaks olid peamised soovitused. Mõistagi ka see, et kui linnugripi kahtlusega haige tuleb siis kohe kutsuda kiirabi. Jah, see on loomulik... kuid ma KARDAN oma ema pärast! Tõsiselt, kardan! Suure tõenäosusega puutub ta siis ka haigetega kokku ja kui ta ise jääb haigeks? Mis saab siis?!
Teine põhjus tunda hirmu on see, et nägin eile midagi kummalist. See vaatepilt ehmatas mind: Istusin oma toas ja õppisin vene keelt (ema oli ka toas) ja järsku nägin oma vanaema, kes väljus oma toast mustas kleidis. Mu ema ei näinud seda, mina nägin... kummaline, hirmutav, piinav ja ahistav... ma ei saa seni aru mida see tähendama pidi?! Kas olen ise hulluks minemas või kujutasin seda lihtsalt endale ette... kardan, kardan, kardan!
Vanaema on veel elus, ta on vana ja haige... suremas ilmselt. Olen liigagi kindel, et seda aastat ta üle ei ela. Kui suvenigi elab...
Hirm... vaatan pidevalt tagasi... ma ei taha nii elada. Vajan kindlustunnet
0 kommentaari:
Postita kommentaar