Tänane päev oli/on masendav. Lihtsalt hale!
Kool - pähh, pähh, pähh
Kodu - õppimine, õppimine, õppimine + valutav pea
Samas võiks isegi mainida ära, et suutsin peaaegu oma vabal ajal hakata kirjutama rollimängule tausta ja reegleid. Oh oleks vaid tahtmist sellega ka jätkata ja veel veidi rohkem aega ning vabadust. Kool piinab, sõbrad nõuavad võimatut, ema ka...
Kohati on täpselt selline tunne, et võtaks kätte ja kõnniks lihtsalt minema ja ei tulekski enam tagasi. Lihtsalt kõnniks... edasi ja edasi ja edasi... lõputult kaua.
Eks ma vist kõnningi lihtsalt minema ühel hetkel. Miks ka mitte? Kõndimine on kasulik ja mõnus samas mida keegi näeb selle lahkumisena.
Kardate te tõesti, et ma endaga midagi teeksin? Ei, mitte iial. See olen ju mina! Inimene, kes on alati olemas ja kelle najal saab nutta... vahel olen lihtsalt mina see masendunud tõbras. Siis tuleb lihtsalt vaadata tagasi eelnevale ajale või mõelda tulevasele. Alati võiks olla ka hullem
Elu ei ole vist enam eriti lill... või kui ongi siis ainult väga vähe. Hetkel on ta pigem lumehelves. Väike, õrn ning nii kergelt sulav...
0 kommentaari:
Postita kommentaar