Oh seda õnne ja rõõmu küll. Olengi jälle haigeks jäänud ja päris tõsiselt. Valutav pea, valutv selg, väike palavik ja nohu. Tore ju...
Täna oli koolis nii palju töid ja mina kooli ei saanud - nõme :( Ema ähvardas, et kui peaksin täna kodust välja minema siis tuleb jama - tuligi. Mind ootab homme terve hunnik järeltöid + veel tööd, mis nagunii on vaja teha. Füüsika, ajalugu, inka, vene keel -laip-
Täna istun siis lihtsalt toas ja halan - sõbrapäev ju ikkagi. Ma ei saa ja ei taha minna välja. Miks peaksingi? Sõbrad on olemas ka muul ajal ja miks peaksin olema koos nendega siis kui on selleks vastav päev? Kõikjal on täna rahvast rohkem kui küll... muul ajal olla koos sõpradega on mõnus :)
Sõbrad on elu ja armastus rikub sõpruse ära, kahjuks... ma ei taha kaotada häid sõpru mingi näruse tunde pärast, mis maailma sassi ajab... Kurat võtaks, ma armastan...
Armastus on kurb ja üksildane tunne... ma ei taha seda, ei taha, ei taha!
Samas mida ma halan... kui tihti me ikka armume (eriti veel mina, kes ma enamasti olen kahe jalaga maas). Seega, naudin seda vastikut tunnet. Ma ei taha seda! Ei taha! Ei taha!
Elu on hunnik õnnetust ja mina selle otsas... lillest on hetkel asi väga kaugel, kahjuks. Kuid ehk see muutub kunagi...
Und ma ka ei taha enam kunagi näha. Kõik oli korras kuni juhtusin hommikul nägema und TEMAST. Kogu maailm varises kokku - pisarad tulid silma kui ärkasin. See uni oli nii tõeline... nii ilus... nii vabastav. Ma ei taha enam kunagi minna magama, kardan saada haiget kui ärkan
0 kommentaari:
Postita kommentaar