Juba kaks nädalat olen käitunud korralikult. See on isegi nauditav... hämmastav. Tegelikult olen üldse märksa korralikumaks muutunud... see on natuke hirmutav (ja kahtlane). Mõtlen isegi kohati ennem otsustamist... üldse ei ole minu moodi. Samas, teen ikkagi enamuse oma uitmõtteid teoks. Õnneks ei ole selles osas midagi muutunud.
Õpin kodus, käin korralikult koolis (olgu, ühe päeva puudusin... ja seda tahtmatult). Kuidagi kummaline on... ja tunne on ka selline, et mul läheb hästi. Ilmselt juhtub varsti midagi... siis olen jälle endine. Tavaline tuisupea...
Rääkisin täna Adiga. Ta kustus jooma... südametunnistus keelas. Fakk, mul on selline asi ka olemas. Kohutav... pealegi, homme on kool. Homme on inkas töö... ma olen selleks isegi õppinud juba. Tegin mingil põhjusel ära ka reedesed kodused ülesanded *imelik*
Külm on... kuidagi kahtlane. Nohu on ka natuke ja köha... ei kavatse haigeks jääda. Nädalavahetusel on pisike LARP ja Maleva treening... ma ei taha neist ilma jääda. Samas, haigena ei kavatse ka minna kohale.
Eile ja üleeile oli PP... kuhu ma ei läinud. Rahast hakkas kahju. Kuulsin muljeid... see isegi rõõmustas, et ma ei läinud... arvasin küll algul, et hakkan kahtsema. Ei hakanud... ei hakka ka. Kuigi seal toimunust kuulmine šokeeris teatud määral. Samas, eriti ei üllatanud ka. Kurb.
Homme on vist 8 tundi. Imelik, olen nii harjunud kuue tunniga... aga kaheksa? Kuidagi kummaline... pean homme tekitama endale ka uue õpilaspileti... ja õhtul Ühispangast õhtul minema läbi. Ei taha... aga pean.
Kirjutasin vahepeal FRPG (ja D&D) tarbeks natuke. Tegelikult 7 või 8 lehekülge.... tihedat teksti. Ilmselt kirjutan homme edasi... eks näis.
Muretsen teiste inimeste pärast... ilmselt liigagi palju. Meliani pärast muretsen ka... deem, ma ei taha, et ta enda elu rikuks... ta võiks olla endine... aga ta on muutunud. Tunnen ennast ka osaliselt selles süüdlasena... peaks temaga rääkima... ehk oleks sellest kasu. Muretsen veel mitmete inimeste pärast... tahaksin aidata... aga ei oska... ja ei saa. Kuigi väga tahaks. Hakkan vist vahelduva eduga paladinilikuks muutuma. Hoolin ja ei taha, et inimesed saaksid haiget...
See ei ole üldse minu moodi. See on keegi teine... see ei ole Efka! See on mingi kummaline tüüp... ilmselt Eve... appi?
3 kommentaari:
Mhh, ma ei mäleta hästi, mis ta nimi oligi Prätsu raamatus aga see nõid, kellel oli hea ja kõrge hääl, tal oli endas ka kaks isikut, üks oli vist mingi Pratcisa, kes oli see, mis kujutas kõike lahedat ehk see, kes taheti olla ja siis oli tema ise, tema tõeline mina, kes hoolis kõigest, ei olnud vastik ega ülbe, oli tema ise...
Loo moraal on selles, et Pratcisa püüdis olla lahe, ühesõnaga mittekeegi aga alati sai ikka õige tema võitu, sest ta kuulas oma südant, see pani Pratcisele üks null ära...
Vii, liiga palju matat.
Kas see polnud Agnes Nitt?
Nuuh, igatahes soovin, et ma suudaks samasugune olla. Ma olen natuke palju kaoses hetkel...
Agnes Nitt jah, ja mitte Pratcisa vaid Perdita ;)
Carpe Jugulumis läks igatahes Perdita't palju vaja ja päris häädel eesmärkidel ;) Äkki on Efkaga lood samamoodi :p
Postita kommentaar