Happyland

Elu on nii kuramuse imelik.

Pea valutab... loen oma Tammsaaret. Enam ei suuda. Arvutis ka ei suuda olla... ei taha ka.

Pidevalt keegi karjub. Kurat võtaks, mul on niigi peavalu ja vastik enesetunne. Kas sellest on veel vähe?! Tahaks lihtsalt vaikust ja rahu... on seda siis palju palutud?! Tahaks veel midagi... isegi ei tea täpselt. Mõelda ei suuda.

Kass ajab hulluks ja nii kuramuse vastik enesetunne on.

Homme kooli... ei suuda. Ei taha... aga lähen. Midagi pole parata. Saan terveks ja lähen... kodus ei suuda enam olla. Tahaks praegu ka lihtsalt minema kõnida.

Olen õnnetu. Tahan natukeseks ajaks kuhugile eemale minna. Magada ei saa ja ei taha enam. Kirjutasin täna natuke... see ei meeldinud isegi mitte mulle endale. Mingi nõme ja kasutu tekst. Salvestasin ikkagi ära... ehk kunagi hakkab meeldima... vaevalt.