Eks panen siiagi teksti, mis sai kaua aega tagasi kirjutatud. See ei avalda enam kõige vähematki mõju... samas ei kas ta üldse mulle kuangi midagi on tähendanud? Vaevalt. Igatahes, siit tema tuleb:
„Palun, Talathion!“ haldja hääles kõlab anuv noot
„Ei, Eruanna, see pole õige – nii ei saa. Ei saa!“ Talathion hääles võib kuulda kerget meeleheidet, kuid kõik muud tunded on kuhugile kadunud.
„Ja mis on sinu jaoks piisavaks põhjuseks?“ Eruanna silmitseb meest nukral ilmel.
„Sa ei tunne mind, sa ei tahakski tunda. Minevik on liiga palju varje heitnud ja neist ei saa enam vabaks, Eruanna, saa minust aru, palun,“ lausub Talathion nukralt ning paneb käed haldja õlgadele. „Ma ei ole see, keda otsid.“
„Tunnista, et sa igatsed... minevik on juba kadunud. Me oleme olevikus, 
maailm muutub ja meie ühes sellega.“ Eruanna silmitseb meest nukralt, „me ei ole homme enam need kes oleme täna ja me ei ole täna need, kes olime eile. Anna endale võimalus – anna meile võimalus.“ Haldjas paneb pea mehe õlale.
„Ei, ma ei saaks nii riskida. Sinuga ei tohi midagi juhtuda, enam. Palun, ära sea mind kiusatuse ette... Eruanna, me ei saaks. Vaata mind! Ma ei ole see, keda otsid – igatsed.“ Talathion hääles kõlab meeleheide.
Haldjas paneb käe mehe põsele, „sa oled see, keda otsinud olen, Talathion...“ Eruanna tõstab pea ja vaatab mehele otse silma. „Sa oled see, keda olen igatsenud.“
„Ei, Eruanna, palun...“ mees tõmbub haldjast eemale. „Ma olen vampiir – olen oma valiku teinud. Me ei saaks koos olla... minu saatus on määratud.“ Mees muutub üha nukramaks ja nukramaks. „Eruanna, aastasadu tagasi läksin halvale teele – mida aastad edasi seda vähem suudan end talitseda. Ma olen metsik ja mõne aja pärast ei suuda sinust enam eemale hoida.“
Haldjas paneb käed mehele ümber ja embab teda hellalt, „jah, ma tean seda. Sellegipoolest on meil aega,“ lausub haldjas nukral toonil ning silmitseb meest. „Talathion, anna meile võimalus. Kaotada võime üksnes oma hinged. Ja need kaotame me nagunii... palun, on seda siis nii palju palutud?“
„Ei, seda ei ole palju palutud – sina oled minu elu. Kuni oled olemas ning sind näha võin on mul hing. Tahan lihtsalt, et oleksid õnnelik,“ lükkab haldja käed õrnalt eemale.
Eruanna astub mehele sammu lähemale ja paneb käed talle ümber kaela, „kas tõesti eelistaksid näha mind teisega?“ seda öeldes suudleb haldjas õrnalt meest huultele.
Vampiir pöörab pea ära, „Eruanna, palun!“ mees silmitseb haldjat nukralt. „Me ei tohiks. Liiga palju halba on meie vahel, ma ei ole isegi mitte inimene. Ma ei vääri sind, ei saa kunagi väärida.“ Mehe käed vajuvad külgedele kui ta haldjat silmitseb.
„Talathion, meie vahel on ainult see, mille ise seame takistuseks. Ei midagi enamat. Kas tõesti loobud oma uhkuse pärast sellest, mis võiks olla?“ Haldjas silmitseb meest nukralt.
„Eruanna, saa aru... ma olen surnud, sina elad. Mina olen jää ja sina tuli – see on liig. Me ei saaks hakkama,“ Talathion pöördub haldjast ära. Ta ei suuda enam Eruannale otsa vaadata.
Haldjas silmitseb meest ning ta säravatesse silmadesse ilmuvad pisarad, „Talathion, miks küll?“
„Palun, sa teed mulle haiget...“ Talathion pöörab pilgu haldjale ning nähes pisaraid ta silmis astub mees Eruanna juurde ning pühib käeseljaga õrnalt ära pisarad haldja näolt.
Eruanna silmitseb meest ja paneb käed talle õrnalt ümber, „Talathion, armastan sind – olen alati armastanud ja jään armastama.“
Mees ohkab vaikselt ning paneb käed haldjale ümber, „Eruanna...“
On siin mõnda julget, kes ka kommenteerida julgeks?
Reedene õhtu oli peaaegu ideaalne! Muusika oli mega! Elagu Analoog ja teised ka. Sai loobitud lõnga ja kaifitud - mõnusmõnusmõnusmõnusmõnus
Pärast Zavoodi ja seal oli üks eriti tore mehike, kes tegi joogid välja - jah, ma jõin :P pärast koos Akaga minu juurde ja chillisime niisama veel natuke. Räägitud sai kogu õhtu jooksul väga palju bukkake teemadel (erinevad värvid ja seletused said ka loodud...) Bukkake teema sai alguse Zavoodis ja jätkus veel laupäeva hommikul... tegelikult ka laupäeva õhtul *naerab*
Eile sai veel korra Zavoodis käidud (haisesin jälle jubedalt!) pärast natuke Urus. Urg ei ole enam üldse Uru moodi... see on üleni kiles ja nii kõle. Lisaks veel juurde ka külm kuid selles pole ju midagi uut enam :P
Elu on väärt elamist!
Jah, täna on lõpuks ometi võimalus midagi hääd saada st.
muusika-muusika-muusika-muusika-sõbrad-sõbrad-sõbrad-mantel-mantel-mantel-saapad-saapad-saapad-sall-sall-LÕNG
Oi kuidas tahaks juba õhtut ja seda möllu
Eufooria! Eufooria! Eufooria!
Urh, peaks kooli minema... mitte ei taha, 
ei jõua, ei viitsi - UNI ON
TÄNA PEAB ELU LILL OLEMA! LIHTSALT PEAB!
ja Galatea on ka Tartus ja Aka ja veel mõned huvitavat sorti töllid
No igatahes, TAHAN ÕHTUT! *eriti läbustav ja armas smail*
Jah, sellel pildil on bukkakekiisu isiklikult :P
Oh seda õnne ja rõõmu küll. Olengi jälle haigeks jäänud ja päris tõsiselt. Valutav pea, valutv selg, väike palavik ja nohu. Tore ju...
Täna oli koolis nii palju töid ja mina kooli ei saanud - nõme :( Ema ähvardas, et kui peaksin täna kodust välja minema siis tuleb jama - tuligi. Mind ootab homme terve hunnik järeltöid + veel tööd, mis nagunii on vaja teha. Füüsika, ajalugu, inka, vene keel -laip-
Täna istun siis lihtsalt toas ja halan - sõbrapäev ju ikkagi. Ma ei saa ja ei taha minna välja. Miks peaksingi? Sõbrad on olemas ka muul ajal ja miks peaksin olema koos nendega siis kui on selleks vastav päev? Kõikjal on täna rahvast rohkem kui küll... muul ajal olla koos sõpradega on mõnus :)
Sõbrad on elu ja armastus rikub sõpruse ära, kahjuks... ma ei taha kaotada häid sõpru mingi näruse tunde pärast, mis maailma sassi ajab... Kurat võtaks, ma armastan...
Armastus on kurb ja üksildane tunne... ma ei taha seda, ei taha, ei taha!
Samas mida ma halan... kui tihti me ikka armume (eriti veel mina, kes ma enamasti olen kahe jalaga maas). Seega, naudin seda vastikut tunnet. Ma ei taha seda! Ei taha! Ei taha!
Elu on hunnik õnnetust ja mina selle otsas... lillest on hetkel asi väga kaugel, kahjuks. Kuid ehk see muutub kunagi...
Und ma ka ei taha enam kunagi näha. Kõik oli korras kuni juhtusin hommikul nägema und TEMAST. Kogu maailm varises kokku - pisarad tulid silma kui ärkasin. See uni oli nii tõeline... nii ilus... nii vabastav. Ma ei taha enam kunagi minna magama, kardan saada haiget kui ärkan
Ja saigi reedel mindud maale... haigena.
Reedel sai siis niisama kogu õhtu vedeletud ja nauditud Coldrexi toimet (kolm pakki korraga on liig!) ning kui see lõpuks kadus oli enesetunne peaaegu talutav (olgu, jätame välja lligse energia). Ema leidis kapist šampuse ja isa üritas mind viinast purju joota (vähemalt selline mulje jäi...). Igatahes, kaineks jäin üsnagi. Lugesin oma vana ja head raamatut ning kobisin varakult magama.
Laupäeval sai kunagi kell 12 ärgatud ja siis oli teha nii palju, et ikkagi ei jõudnud midagi tehtud - tüüpiline. Chillisin niisama ja kuulasin muusikat + veel väga vahva artikkel trummaritest (seda oli koolis tarvis aga ma ei kurda). Suutsin isegi natuke kududa! Aprilliks saab ehk sall valmis tõesti... :D
Pühapäeval Tartusse tagasi. Ema vedas mind veel poodi ka (tahtis mulle dresse osta, ei õnnestunud... ühed valged dressid olid isegi täitsa kenad... aga need olid VALGED!)
Igatahes, mina olen kala ja elu on kala... egoistlik suhtumine :)
Tänane on olnud mõnusalt kahtlane (enamasti siiski negatiivne).
Kool, tüütu ja ajalugu oli ka piisavalt palju (selle üle ma ei kurda...)
Tänane on olnud täielik nõulaif. Mul ei ole elu ja ma vist ei tahagi seda... ilma on nii palju lihtsam saada hakkama. Ei pea midagi mõtlema või tegema. Lihtsalt õppimine (sellega ennast piinata on tõeliselt tore!) ja arvuti (eelistan küll väljas olekut enamasti kui vah
epeal võib ka muidu).
Sai füüsikat õpitud (kenake juhe jälle koos), msnis mölisetud (veel kenam juhe) ja head muusikat lisaks kõigele muule (see on super!)
Ahjaaa... ma olen haigeks jäänud :( mõnus palavik, köha, nohu ja valutav kurk - homme häält ei ole. See on täitsa kindel
Nädalavahetuse veedan maal koos kassidega (juhuu...) sinna juurde veel ka kamin ning võimalus olla üksinda, täiesti üksinda... ilma arvutita ja saan lõpuks ometigi minna ka metsa!
Tunne on nagu laibal, mõnus (ei, ma ei harrasta nekrofiiliat!)
Koolis oli tüütu ja kurat võtaks neid inimesi, kes arvavad endiselt parimaks viisiks alustamaks päeva on kaks tundi füüsika ülesandeid. Sellest sain juba hommikul kenakese juhtme ja väsimuse kraesse.
Pärast veel veidi sarnast jama ja siis eesti keel (kirjandus pigem) ning huvitav teema - armastus.
Pidime vastama küsimustele...
1) Leidke sarnasusi ja erinevusi Emma ja oma unistuste vahel. Avastage enda jaoks üks suurim erinevus.
2) Keda või mida saab/võib armastada?
3) Kas on hea armastada paljusid? (5 poolt, 5 vastu + oma arvamus)
4) Kuidas saab teisele anda märku oma armastusest?
5) Kas armastuse eest peab võitlema? Kuidas?
6) Mida teha kui kujutletud armastust ei tule? 
7) Kumba peab rohkem teadma, kas seda, mida armastame või seda mida vihkame? Miks?
Toredad küsimused ja vastused said neile kõigile leitud. Lisaks leidis aset arutelu teemal enesetapp (seda seoses küsimusega nr. 6) ning järelduseks oli see, et ennast tappa ei tasu, lihtsalt silt uksele "vajatakse kujutletud armastust!"
Pärast kooli sai koju (oli ka aeg, ma ütleks!) ning siis tekkis tunne, et minu pea on täidetud mingi kahtlase kraamiga - valutav pea ei ole tore.
Natukeseks välja ja siis tagasi koju (elagu õppimine, eriti siis kui on uni, valutav pea ja väike palavik).
Peakski magama minema... Head ööd!
Tänane päev oli/on masendav. Lihtsalt hale!
Kool - pähh, pähh, pähh
Kodu - õppimine, õppimine, õppimine + valutav pea
Samas võiks isegi mainida ära, et suutsin peaaegu oma vabal ajal hakata kirjutama rollimängule tausta ja reegleid. Oh oleks vaid tahtmist sellega ka jätkata ja veel veidi rohkem aega ning vabadust. Kool piinab, sõbrad nõuavad võimatut, ema ka...
Kohati on täpselt selline tunne, et võtaks kätte ja kõnniks lihtsalt minema ja ei tulekski enam tagasi. Lihtsalt kõnniks... edasi ja edasi ja edasi... lõputult kaua.
Eks ma vist kõnningi lihtsalt minema ühel hetkel. Miks ka mitte? Kõndimine on kasulik ja mõnus samas mida keegi näeb selle lahkumisena.
Kardate te tõesti, et ma endaga midagi teeksin? Ei, mitte iial. See olen ju mina! Inimene, kes on alati olemas ja kelle najal saab nutta... vahel olen lihtsalt mina see masendunud tõbras. Siis tuleb lihtsalt vaadata tagasi eelnevale ajale või mõelda tulevasele. Alati võiks olla ka hullem
Elu ei ole vist enam eriti lill... või kui ongi siis ainult väga vähe. Hetkel on ta pigem lumehelves. Väike, õrn ning nii kergelt sulav...
Mis me siis täna tegime?
Sai käidud koolis - matemaatika töö oli liiga lihtne (kena algus kenakesele päevale). Eesti keeles sai peaaegu kohgu tunni räägitud armastusest ja unistustest. Oleks parem õpetaja suudaksin ilmselt isegi nautida neid teemasid... jah, isegi koolis olles (: 
Oh mis rõõmus vene keel täna oli - lugesin 10 lehekülge muinasjutte läbi (seda puhtas venes ja sain isegi aru)
Pärast tunde veidi nõulaiffi arvutis ja siis välja...
-20 kraadi ja Lihaka katus. Mida enamat võikski elult soovida? Olgu, alati võiks enamat... kuid siiski. Hetkel ei suuda ma mõeldagi millelegi paremale ja mõnusamale. Vaade kogu Tartule. Jah, see on Eesti kauneim lill... vähemalt minule. Kodu ju ikkagi! (:
Väljas on kü-kü-külm ja laual on tass kuuma teed. Suus kahtlane maitse (sai jah hammustatud... vaeseke... vähemalt ei kurtnud pärast keegi :P)
Elu on lill... jäätunud kujul ehk mõnel korral kuid hetkel täiesti kaunis ja eksisteeriv (:
Hommik, päike paistab silma - kell on 11. 23. Laske ometigi magada :/
Päev, täielik nõulaifimine... kohutav, ma pole nii kaua enam tetrist mänginud (täna sai seda siis tehtud ja üsnagi põhjalikult). Jenga torni sai ka ehitatud ja väga kummalisi (halvas mõttes) mänge mängitud.
Varsti on valentinipäev. Peaks kirjutama mõned luuletused ja joonistama kaarte - laiskus tapab.
Kuid siiski võtsin end käsile ja hakkasin kuduma salli :P Jah, lõpuks ometi... kavatsen selle veel kiiremas korras valmis saada (no mis see 2,5 m salli siis kududa ei oleks)
Narnia sai ka lõpuni vaadatud. Üllatavalt hea film. Lõpp oli võimas ning üllatav - naerda sai ikka ka (turvises kobras -naerust kõveras-)
Homme on JÄLLE kool. Masendav lihtsalt... Ema ajab hulluks ja kohati hakkab tunduma, et elu ei olegi enam lill -paanika-
Praegu kavatsen jälle hakata ajalooks õppima. Eks näis kas õnnestub ja kui ei õnnestu siis on aega veel ka homme õhtul. Homme on veel matemaatikas töö - hale, ma ei oska seda osa just eriti (või siiski?)
MSNis sai korraks mängitud DnDd ja minust tehti kääbikust munk (pervert nagu ikka ja alati - kohutav, olen nii hukas)
Elu on vist ikkagi natuke lill
Jah, elu on lill. "Keegi ei armasta laiskloom Efkat" sai üsnagi positiivsete inimeste poolt ümberlükatud ja järelikult leidub veel inimesi, kes hooliksid... nii armas (:
Eriti armas on see, et neid oli lausa neli (üks juba puhtast õelusest, et minuga ikka vaielda saaks... samas mina ei kurda) Loodan siiralt, et seda mis õeldi/kirjutati mõeldi ka tõsiselt - või vähemalt valetati hästi -olen jah kahtlane-
Elu on ikkagi lill! -kallistab kõiki armsaid inimesi-
Mis meil siis juhtus?
Hommik algas kell neli koos ajalooga. Jah, täna on laupäev ning mina tegelesin ajalooga juba sellisel ajal. Olen hukas, tunnistan seda. Igatahes, Liivi sõda on huvitav teema ning kirjutada võib sellest oi kui pikalt. Kukkusin uuesti magama umbes kell kuus hommikul ja ärkasin uuesti kahe paiku päeval.
Ema on ikka veel vist vihane kuna eile maale ei läinud. Nõme *uriseb* samas ei saaks ma enam isegi mitte parima tahtmise korral midagi muuta - ei tahakski. On ju ka minul oma elu...
Eile sai mõeldud ja aruteltud, et võiks kolida vanemate juurest minema. Ilmselt see mul ka õnnestub vägagi varsti (tasub loota vähemalt). Kuigi ei oska veel aimatagi kuidas hakkan saama hakkama ahiküttega - mina ja tuli :P
Elu on hoolimata kõigest lilleline ja ma ei saa väga kurta. Ajalooga juhtmes, kooliga juhtmes ja eile sai proovitud ka trumme mängida. Polnud ju väga vigagi - esimene kord ju...
Täna mina välja ei lähe - õpin, nõulaifin arutis ja kukun vara magama (kell kolm hommikul näiteks).
Hankisin endale rumala peaga kaela ka suveks ühe rollimängu korraldamise. See nõuab tööd ja vaeva ja aega ja mida kõike veel... saan hakkama, pean saama hakkama. Igatahes, selleks saadeti mulle väga kummaline taust ja kõik mängijad (olgu, peaaegu kõik) on algajad *nuuks*
Igatahes, taust:
Tallinnas elavad kolm õde, kelle vanemad läksid reisile ja ei tulnud tagasi või siis surid lihtsalt mingitel salapärastel asjaoludel. Neid süüdistatakse mitmetes väga tõsistes kuritegudes. Sellega seoses hakatakse neid taga ajama ja nad peavad põgenema metsa, kuna muidu tehtaks nende elule pikk ja piinarikas lõpp. Meie mängisime nii, et liiguti peamiselt hobustega, nii et need tuleb asendada puuokstega või üldse välja jätta. Igatahes jõuavad tüdrukud metsas ühe onni juurde, mis on täiesti korras, olgugi et tolmune. Seal leiavad nad asitõendeid selle kohta, et maja kuulus nende emale ja ema ise oli juhuslikult nõid. Seega on ka kolm tütart nõiad ja neil tuleb käbe tegutsema hakata, et end tagaajajate käest päästa ja ühtlasi võidelda ka kurja nõiaga, kellel on eriti julmad ja halastamatud teenrid ja kes elab, üllatus-üllatus, sealsamas metsas.
Taust on niru ja nõuab ekstra reegleid, sellega saan kindlasti kuidagi hakkama. Kuid hoida silma peal 12 aastastel lastel, kes pole kunagi varem rollimänguga tegelenud saab olema omamoodi katsumud. Samas, alati leidub lahkeid abilisi...
Elu on lill!