Happyland

(Paulo Coelho)

I
Midagi siin maailmas ei juhtu juhuslikult.

II
Inimesed ei õpi teiste sõnadest midagi, kõik on vaja ise avastada.

III
Veronika oli tähele pannud, et paljud, keda ta tunneb, on rääkinud teiste läbielamistest toonil, nagu oleks neil siiras huvi aidata - aga sisimas tunnevad nad teiste kannatustest heameelt, sest see kinnitab, kui õnnelikud nad ise on ja kui helde on elu nende vastu olnud.

IV
"Ma räägin sulle ühe loo," ütles Zedka. "Elas kord võimas võlur, kes otsustas ühe kuningriigi ära hävitada; ta valas kaevu, millest ammutasid joogivett kõik riigi elanikud, nõiajooki. Kes vett jõi, läks hulluks.
Järgmisel hommikul jõigi kogu rahvas vett ja läks hulluks, kõik peale kuninga - temal oli isiklik kaev, mida kasutas ainult kuninglik perekond ja millele võlur ligi ei pääsenud. Murest murtud kuningas püüdis rahvast kontrolli all hoida terve rea tervist ja julgeolekut puudutavate seadustega. Kuid mürgist vett olid joonud ka politsei ning inspektorid, nad pidasid kuninga otsuseid jamaks ega teinud neist väljagi.
Kui kuningriigi elanikud seadusi kuulsid, olid kõik veendunud, et valitseja on hulluks läinud ja et käsud, mida ta jagab, on mõttetud. Kõva kisa saatel marssisid nad lossini ja nõudsid, et kuningas troonist loobuks.
Meeleheitel valitseja oli valmis trooni maha panema, kuid kuninganna takistas teda sõnadega: "Lähme kaevu juurde ja joome sealt. Siis oleme nendega ühesugused."
Ja nii tehtigi: kuningas ja kuninganna jõid hulluse vett ja hakkasid kohe kõiksugu mõttetusi suust välja ajama. Alamad muutsid hetkega meelt: nüüd, kui kuningas näitas üles säärast tarkust, miks ei võiks lasta tal maad edasi valitseda?
Elu kuningriigis jätkus rahumeelselt, olgugi et selle elanikud käitusid naaberriigi omadest sootuks erinevalt. Ja kuningas valitses oma elupäevade lõpuni."

V
Mida õnnelikum on inimesel võimalik olla, seda õnnetum ta on.

VI
"Palju mul aega on jäänud?" kordas Veronika sel ajal, kui õde süstis.
"Kakskümmend neli tundi. Võib-olla vähem."
Veronika langetas pilgu ja hammustas huulde. Ent säilitas enesekontrolli.
"Ma tahan küsida kahte asja. Esiteks, andke mulle palun mingit rohtu või süsti või mida iganes - et ma ärkvel püsiksin, et ma saaksin iga hetke, mis veel jäänud on, ära kasutada. Ma olen väga väsinud, aga ma ei taha magada, mul on nii palju teha - kõik see, mille ma olin edasi lükanud, mõeldes, et elu on igavene. Kõik see, mille vastu ma huvi kaotasin, kui jõudisn järeldusele, et elu ei vääri elamist."
"Ja teine soov?"
"Minna siit ära ja surra väljas. Ma pean Ljubljana lossis käima, see on kogu aeg seal seisnud, aga mul pole kunagi olnud uudishimu seda lähemalt vaatama minna. Ma pean selle naisega rääkima, kes talvel kastaneid ja kevadel lilli müüb. Kui sageli me kokku juhtusime ja ma ei küsinud kunagi, kuidas tal läheb. Ma tahan välja minna ja jalutada lumesajus ilma mantlita, tunda, kuidas on hästi kõvasti külmetada - mina, kes olen alati olnud soojalt sisse mähitud, sest kartsin haigeks jääda.
Ühesõnaga, dr. Igor, ma tahan tunda vihmapiisku oma näol, naeratada meestele, kes mulle huvi pakuvad, käia kohvikutes, kuhu nad mind kohtingutele kutsuvad. Ma tahan kallistada ema ja öelda talle, et armastan teda, ma tahan pea ta sülle panna ja nutta - tundeid häbenemata, sest need on kogu aeg olemas olnud, ma lihtsalt varjasin neid.
Võib-olla lähen kirikusse, vaatan pilte, mis mulle kunagi midagi ei tähendanud, äkki nad nüüd räägivad minuga. Kui mõni huvitav mees mind tantsima kutsub, keerutan temaga hommikuni, kuni kokku kukun. Siis läheme voodisse - aga mitte nii, nagu ma tavaliselt olen läinud, püüdes end vaos hoida ja teeselda seda, mida ma ei tundnud. Ma tahan mehele täielikult anduda ja siis linnale ja elule ja lõpuks surmale."

VII
Kellegi ees pole vaja oma elu õigustada.

Mõelge nende tsitaatide ja mõtete üle. Kas pole mitte tõesed?
Pean homme kirjanduses esitama analüüsi antud teosest.