Kui vaid teaks. Hoolivus – jah, ma hoolin inimestest. Eriti neist, kes on saanud aja jooksul kalliteks. Ma ei kavatse loobuda ja anda alla... ei luba teha haiget! Hoolin ja annan endast parima, et nad oleksid õnnelikud. Samas... tahan midagi vastu. Ma ei tea mida. Kas seda, et ka minusse suhtutaks täpselt samuti... või hoopis seda, et mind armastatas?
Armastus on minu jaoks tühi maa. Ma ei taha seda tunnet mõitsa... ega ka tunda. Olen saanud haiget ja rohkem ei taha. Tunnete eiramine aitab olla õnnelik – vähemalt minul. Rahul võin olla enda eluga, sest puuduvad arutud tunded. Armastus, vihkamine, hirm...
Olen ma tänu sellele kõigele halb inimene?
Olen ma midagi kaotanud? Jah, sellele oskan isegi vastata... osa oma inimlikkusest olen kaotanud ajaga. Kahju... kuid paratamatu.
Tahan lennata! Tahan kukkuda! Tahan naerda!
Tahan olla igavesti õnnelik!
Tahan maanduda jalgadele!
Tahan leida eneses rahu!
Tahan naeratada surmale!
Tahan lebada kividel!
Siia kividele ükski mure ei mahu!
Armastada ja olla armastatud?
Hoolida ja olla armastatud?
Vihata ja olla vihatud?
On see hullus?
Olen ma hakanud jälle muutuma teiseks isikuks? Kellekski hoolimatuks... kurjaks... julmaks...
Tahan mõista. Tahan... Tahan...
... aga ei saa.
0 kommentaari:
Postita kommentaar