Paari sõnaga võib terve Maailm lihtsalt kildudeks pudeneda.
"Reaalselt õnnelik ei ole ma ~5 kuud olnud, enne seda vahelduva eduga." See lause hävitas minu jaoks just enesekindluse, lootuse ja usu igavesse õnne. Neisse viimastesse asjadesse ei ole ma kunagi uskunud.
Ma ei taha nutta. Pisarad tulevad ise ja ma ei saa sinna midagi parata. Hinges on täielik tühjus ja silmad valuatavd. See on peaaegu talumatu. Ma ei oska enam kuidagi olla. Ah, kui ma vaid oskaks unustada... või aega tagasi pöörata... või lihtsalt eksisteerimata olla. Kui vaid saaks...
Mida edasi teha? Jätkata samuti ja teada, et ühel päeval ma veel kahetsen? Lõpetada ja teada, et see ongi minu jaoks kõik? Esimest korda elus lubasin endale armastada... Esimest korda elus lasin endale kellegi emda ellu. Mis on tasu selle eest? Segadus ja tühjus hinges, mida ma kunagi varem pole tundnud.
Tunnen ennast nii väärtusetuna... Kõik, millesse ma olen uskunud on lihtsalt vale?
0 kommentaari:
Postita kommentaar