Marko Matvere - Tähed teavad
Öö, sünge ja pime.
Ma kõnnin su kannul, patune mees, langenud mees.
Issand, ma vannun: me kohtume taas,
kord me kõik sinu ees, kord me kõik sinu ees.
Sa kõnnid hämarail teil,
mu samme Looja ent seab.
Kelle maailmas valitseb õiglus,
kasu saama peab.
Tean, et kui langeb sabaga täht,
see tõotab vaid head.
Täht, sa vaatad mind kõrgelt.
Kõiki su vendi kokku ei loenda.
Neid on müriaad.
Taevased valvurid, laotuse all,
näevad kõrgustest Maad, näevad kõrgustest Maad.
On kindel koht kõigil neil,
ei eksi kursilt nad eal
ja kõigil me tegudel pilk püsib peal,
kui meid jälgivad sealt.
Tean, et kui langeb sabaga täht,
see tõotab vaid head.
On seatud see nii, teab aegade raamat,
et sind ootamas on paradiis,
kui aga langed, sind saatus neab,
pead maksma siis.
Aita mul, Issand, üles ta leida.
Kui teda taas varjab vanglamüür,
vaid siis rahu saan.
Tähed teavad, et saan.
0 kommentaari:
Postita kommentaar