Ma ei suuda enam hoolia ja hoida inimesi saamast haiget. Lihtsalt, ei suuda. Ei taha ka enam ennast sellega vaevata. Ma ei suuda leppida sellega, minus nähakse alati midagi head ja lahket. Lihtsalt ei suuda olla alati olemas ja kuulata, kui kellelgi on raske ja paha. Mul on ka vahel keerulised olud, kuid siis ei hakka ma enamasti halama. Kuigi, tuleb tunnistada, vahel teen minagi seda. Kuid vaid neile, kellest julgen hoolida. Halan vaid siis, kui saaksin ka ilma hakkama. Vaikin vaid siis, kui mured on kasvanud ammu üle pea. Kuid alati leian endas selleks jõudu, et minna edasi... et mitte loobuda.
Hetkel tahaks natuke aega olla ilma tunnete ja muredeta, kuid ilmselt ei saa see kuigi kaua kestma, sest mingi osa minust leiab ikkagi, et peab olema olemas... peab kuulama ja aitama. Tegelikult on juba kuulamine abiks. Ma tean seda isegi liiga hästi... just sellepärast üritangi olla olemas siis, kui mind vajatakse. Jah, seda juhtub viimasel ajal liiga sageli, kuid saan hakkama. Lihtsalt pean saama hakkama ja olema tubli ning tore. Inimesed arvavad, et tunnevad mind, kuid ei. Isegi need, kes minust midagi teavad ei tunne midagi... olen kaootiline, kuid igal mu mõttel ja teol on mingi sügavam mõte (põhjus).
Kui sa ei tea minu minevikku, ei tea sa ka mind. See kehtib minu puhul täielikult... kui leiduks inimene, kes teaks minu taustast kõike... ehk siis saaksin minagi täieliku mõistmise osaliseks, kuid seda inimest ei saa ilmselt kunagi olema. Ma ei avaks ennast kunagi piisavalt, et rääkida... minu minevikus on seikasid, mis on veidi liiga šokeerivad. Inimesed, kellega igapäevaselt suhtlen ei aimagi seda, mis on olnud... nad ei oskaks eales arvata, et minu rõõmsa naeratuse taga on midagi sellist. Kahjuks on... kahjuks ei ole ma alati õnnelik, kahjuks tunnen maailma nii paljudest tuttavatest paremini, sest olen näinud rohkemat. Just tänu sellele ei julge ma enam loobuda... või on see lihtsalt soov näha tulevikus toimuvat? Ma ei kavatse siit maailmast niisama lahkuda... tahan enne võimalikult palju tunda ja kogeda.
„Julgus ei ole hirmu puudumine...“ see lause käib kõigi kohta, kuid mingil põhjusel näen selles lauses ennast. Ma ei tunne hirmu uute sündmuste ees, ma ei karda surra. Ehk on minu ainsaks hirmuks see, et armastatud inimesed saavad haiget, kuid kui see oleks nii... siis ei teeks ma neile ju sihilikult haiget? Siis ei tohiks ma ju olla selline nagu olen. Mul on piisavalt julgust, et teha teoks enda kõige pöörasemad mõtted, kuid puudub julgus teha teoks mõningaid pisikesi soove, mis on esmapilgul tähtsusetud. Kui leian julguse ja soovi nende teostamiseks loobun tänu sellele, et miski on kardinaalselt muutunud. See on häiriv, kuid midagi pole parata. Elu on kord juba selline.
Miks ma seda üldse kirjutan? Ma ei tea, kuid miski käsib mul jätkata... ehk on siis kergem? Kuid ma ei tunne ju praktiliselt midagi, sest olen igasugused tunded enda jaoks juba ammu kaotanud. Tean veel ainult ühte inimest, kes on endaga sama julmalt käitunud. Ma ei austa teda sellepärast, ma võiksin teda jälestada... ta on teinud endaga viimaste aastate jooksul sama, mida tegin mina aastaid tagasi. Vahel kahetsen oma tollaseid otsuseid ja soove, kuid enam ei taha ma seda ka muuta. Olen leppinud sellega, et minus puudub nii palju, kuid see ei ole veel kõige hullem. Ma ei tunne viha ega vihkamist. Tänu viimasele armumisele loobusin ka armastusest... kaks kõige tugevamat tunnet on minus surnud. Olen kaotanud hirmu, kuid seda vaid osaliselt. Minust on kadunud kõige tugevamad tunded... kas see muudab mind tugevamaks? Kas see annab jõudu saada hakkama?
Tahaksin praegu olla koos inimesega, kes mind mõistaks, kuid teda ei ole olemas. Ma ei taha rääkida ka kellelegi, keda jäägitult usaldada ei suuda (ei taha). Oh, suudaks ma ometigi leida kedagi, kes kuuleks. Miks ma halan? Ma saan ju hakkama! Olen alati saanud... saan ka edaspidi.
Elu on seiklus.
0 kommentaari:
Postita kommentaar