Vahur küsis kunagi ammu, et mille nimel ma elan. Tol hetkel vastasin, et elan enda nimel. Nüüd hakkasin mõtlema, et mille nimel tegelikult elan ja olen? Nüüd ei oskagi enam vastata, sest elu on vahepeal suutnud mind uuesti viia tasakaalust välja. Mulle ei meeldi kõhklused ja kahtlused, kuid hetkel on neid natuke liiga palju. Eelistaksin oma tavapärast pohhuistliku suhtumist. Samas, see ei ole kuhugile kadunud. Suudan endiselt olla mina ise, kuid mõningase pingutusega (kui nii võib öelda).
Inimesed on šokeeritud nähes mind tõsise või mõtlikuna. Miks? Sest ma ei ole tavaliselt seltskonnas selline. Olen mõtlik ja mõistlik üksinda, sest siis ei pea muretsema sellepärast, et keegi teine muretsema hakkab. Ma ei kujuta ette nende reaktsiooni, kellest hoolin. Ma ei tahagi seda kujutleda, sest ilmselt nad muretseksid (vist?). Miks ma seda üldse kirjutan? Et järgmisel aastal jälle näha? Et keegi minust paremini saaks aru?
Ma ei ole võimeline midagi tundma. Ma ei tunne armastust - see on mingi närune hoolimine, mida tunnen parimal juhul. Ma ei tunne viha - äämisel juhul jälestus, mis on minu üks tugevamaid tundeid. Samas... kõigi nende tunnete kadumisel on omad põhjused. Ehk ongi nii parem? Suudan 99% juhtudest jääda mõistlikuks ning tegutseda. Vahel tahaks olla tüüpiline idikas, kes kergelt paanitsema hakkab. Miks ma ei suuda paanitseda? Vahel nii tahaks!
Järjekordne kasutu halamine. Miks ma viimasel ajal nii palju halan? Mille nimel? Tavaliselt ei viitsi ma ennast selle jamaga ju vaevata. Või on kogu see jamps ennast minus kogunud?! Miks?
Hetkel meenus paar suve tagasi olnud laager ja vees mängitud jalgpall. See on kuidagi nii soe ja armas mälestus, mis seda nõmedat postitust peaks ilusamaks muutma, kuid ilmselt vaid minule.
Soe ilm ja veelgi soojem vesi, mis oli umbes 50 cm sügav. Ma mäletan, et järvekese põhi oli mudane ja kõik mu riided olid pärast räpased, kuid siiski oli see ilus mäng. Me olime vist Ligased konnad või midagi sarnast. Mängu vanemate tüüpide vastu kaotasime, kuid väärikalt! Ma tahan seda suve ja seltskonda!
Kristiinat, Reinu, Sandrat, Annelit (kellega pärast peaaegu kaklema hakkasime) ja veel paljusid teisi! Ma ei unusta seda kunagi... kui unustan siis tuletatagu meelde!
Mul on nii palju ilusaid (ja naljakaid) mälestusi!
0 kommentaari:
Postita kommentaar