Mõtlesin, et tahan ikkagi natuke rohkem kirjutada. Lihtsalt, mul on kusagil peidus paar mõtet ja ideed. Loodetavasti annavad need endast kirjutamise ajal kenasti märku.
Peaaegu 4 kuud. Kas te ka teate, et ma ei ole kunagi nii püsiv olnud. Ometigi olen õnnelik ja toimuvaga väga rahul. Mul on praktiliselt kõik olemas. Olen õnnelik. Olen eluga rahul. Kuidagi kummaline on see, et tekkinud on ka teatud kindlustunne. See on kummaline, sest olen alati olnud üks lootusetu juhtum. Kõhklused - ilma nendeta ei ole ma kunagi saanud hakkama. Nüüd on need praktiliselt kadunud ja asendunud kindlusega. Kõik ON hästi. Minu maailm püsib kenasti püsti ja ma suudan sellega kenasti leppida. Õnneks.
Rahu enda ja maailmaga. Ma ei pinguta enam lolluste ja mõttetuste nimel. Pingutan selleks, et saada kenasti hakkama ja pärast mitte kahetseda. Mida ma plaanin tulevikus teha? Mõtlesin ikkagi minna vähemalt üheks aastaks meditsiini õppima. Well, te vist kõik ootasite seda? Ja järgmisel aastal vaadata edasi, sest sellel aastal ei ole mul üldse häid mõtteid. Tegelikult tahaks Tartust minema. Vist. Aga siis kindlasti mitte üksinda, sest ma ei taha mingis mõttetus kohas olla päris üksinda. Lihtsalt, ei taha.
Tartus on mul sõbrad. Ma ei taha kolida tundmatusse paika, sest kohanemine võtaks aega. Tegelikult kuluks selleks väga vähe aega, aga ikkagi. Tegelikult on mul üks lahe mõte. Aga sellega tuleb kannatada. *Ootab* Igatahes, oma tulevikuga pean ma midagi tõsist tegema. Well, mitte liiga tõsist... aga ikkagi.
Ma ei kujuta ette, et jäängi Tartusse. Tahan pigem merd ja muud sellist nänni. Tallinn? Pärnu? Haapsalu? Well, kes seda hetkel oskab öelda...
Tänane on kohutavalt kummaline olnud. Selles suhtes, et ma olen täna mõttetu olnud. Mmmh. Just tuli vanaema ja tõmbas ukse ilgema pauguga kinni. Ta on vist vihane. Ma ei suuda teda mõista... tegelikult ei tahagi. Miks peaksin ennast vaevama tema probleemide ja muu sellise jamaga? Minu elu.
Tahan siit võimalikult kaugele. TAHAN SIIT ÄRA! *teeb eriti nukrat nägu*
0 kommentaari:
Postita kommentaar