Happyland

Ennem külaliste saabumist oli juhtunud õnnetus. Olin tapnud klaverimängija ... tegelikult oli ta Maglanari spioon, kes tahtis üksnes kurja ning mul ei olnud muud võimalust. Tapsin ta kahe noahoobiga. Nuga oli koos mürgiga, mis reageeris verega ning laip hakkas hirmuärataval kiirusel mädanema ning haisema. Ma ei tahtnud, et see läheb tapmiseni, kuid mida muud oleksin saanud teha? Ei midagi ... liigseid riske võtta ma ei saanud.

Istusin oma salongis ning minu juures istus ka teener, kelle soeng nägi tõeliselt hirmuäratav välja ... ta huuled olid värvitud lillaks ning sama kehtis ka silmade kohta. Tal oli ilmselt mingi haigus või oli ta lihtsalt homo, kuid seda mina ei usu. Kuulsin veidi hiljem, et tema oli üks neist kes mulle jootsid sisse unejooki. Ning eesmärk ei olnud sellel just eriti üllas. Tema, teener, olevat tahtnud vägistada magava emand Ku’rii. See on ennekuulmatu, see on skandaal, see on kohutav!

Ning õigepeatselt hakkasid minu salongi saabuma inimesed. Ülemteener, Koro, juhatas nad sisse ning mina olin see, kes neid tervitas. Nad tulid, neid oli mitmeid ... väga erinevad inimesed ning erinevatel põhjustel. Üldse mitte ainult poliitika vaid ka muud ... ajakirjandus, kunst ... Nad võtsid minu salongis istet ning nautisid seda. Olin õnnelik ja rahul ... viimaks ometi!

Inimesed istusid nüüd minu salongis ning jõid veini, mida pakkus ülemteener. Kohal olid paljud tuntud isikud... Ma’la, Skorpion, Liso La’koo, Milana ning veel mõned mitte nii tähtsad isikud.

Pean eraldi märkima ära isand La’koo, kes on mulle alati olnud sümpaatne isik. Teda austasin ja armastasin juba siis kui elas minu abikaasa, kes nüüdseks juba 25 aastat on surnud olnud. Ehk on just nüüd aeg ... aeg leida uus mees. Pean riskima oma eneseväärikusega, et seda teha. Õigemini, tahan seda teha! Vajan kedagi ... miks mitte just teda ... meest, keda armastan. Jah, teen selle teoks. Vestlused temaga ... see oli nauding.

Kogu õhtu jooksul ei suutnud ma pöörata temalt pilku. Kuid pidin end selleks kohati sundima hoolimata kõigest. Jah, emand Ku’rii on taas armunud.

Arutelu poliitika alal isand La’kooga oli huvitav ning paeluv. Ta teab rohkem kui võiks ... Kuid see ei huvita mind. Tema varastas 100 kilo tähesära, kuid see ei häiri mind vähimalgi määral.

Õhtul hakkasid salongis levima erinevad joogid. Nende hulgas ka tõejook, mida La’koo jõi ning Donna C sai teada, et tema oli varastanud tähesära. Kartsin kohutavalt. See oleks võinud kõik hävitada ... kõik ... kõik. Palusin teenril joota La’koole sisse vastumürki, kuid see ei õnnestunud. La’koo keeldus joogist. Tundsin tõelist hirmu ... ta elu oli ju ohus.

Vajasin veidi energiat ning palusin, et Ma’la annaks mulle energiat andvat jooki. Ta andis mulle kerget unerohtu. Vajusin pikali ning uinusin ... vägagi varsti tuldi mind äratama ning pakuti veel juua. Jõin ning vajusin taas magama. Unerohi, mis oli tugev. Mäletan kuidas mulle joodeti sisse vastumürki (seda tehti täiesti IG) ning seda valu, mida hetkeks tundsin. Varsti ärkasin ning mulle räägiti, et kohale on saabunud Ma’la. Tõeline Ma’la ... mitte enam see roosa neid. Kohutav, ma ei saanud enam millestki aru.

Tõusin ning vestlesin tõelise Ma’laga poliitikast ning sain targemaks nii mina kui ka tema. Tõeline Ma’la on väga sümpaatne naine ning ta on omapäraste vaadete ning mõtetega. Austan teda ... tõepoolest austan.

Kui seisin koos Ma’laga väljas nägime kuidas sõitis tõllas kohale Maglanar ning tormas sisse. Jooksin talle järele. Ma kartsin, vihkasin, jälestasin. Ta oli elus ... minu saadetud salamõrtsukad ei saanudki hakkama. Neetud! Maglanar tormas sisse pimedasse ruumi, kus olid La’koo ja Donna C. Donna C tappis Maglanari ning võisin kergemalt hingata. Viimaks oli surnud see, kelle surma ma soovisin ning vajasin.

Väljast kostus äkitselt pasunate hääli. Tormasin kohe isand La’koo kannul välja ja nägin tohutut armeed. Ma olin õnnelik! Revolutsioon on alanud!

14.05.2006
Madam Ku’rii