Mul on siin üks Uku. Tal on vist toidumürgitus ...
Ta lubas, et ei söö enam kunagi seenesuppi. Mõistlik otsus.
Muidu on elu peaaegu pandav. Maale mineku lükkasin (jälle) edasi. Mind ennast on tabanud killernohu. Eriti häiriv on see, et mul ei ole kodus nohurohtu... ainult hunnik valuvaigisteid & mingi hulk allergiarohtusid. Feil ...
Varsti algab uus semester. Ma PEAN hakkama korralikult loengutes käima ja õppima. Lõpp juba (peaaegu) paistab. Kohustuslikule kirjandusele võiks hakata uuesti rõhku panema. Mõned kohustuslikud raamatud on ikka väga super. Tänaseks lubati kultuuriloo hinnet. Vaatasin kümme minutit tagasi ... ei olnud veel üleval. Äkki tuleb keskööl?
Uku keris ennast voodil kerra. Las haige laps magab. Ilmselt jätan ta ööseks endale. Ei saa ju sellises seisus inimest kusagile saata. Isegi takso tundub natuke küsitav, sest ta on omadega ikka suht perses praegu. Kahju vaadata...
Midagi mõtekat mul hetkel teha ei ole. Sims 3 muutus ka tüütuks, sest sealsel perel on juba 500 000 simoleoni väärtuses asju jne. Mul ei ole elu ... kohe üldse ei ole.
Täna jäi dragon ka ära. Äkki homme saab ... lootus sureb (eel)viimasena.
Oeh, peaks nüüd minema ja vanaemale ütlema, et Uku jääb ööseks. Ma üldse ei taha ta reaktsiooni näha/kuulda.
*võtab südame rindu*
E.
0 kommentaari:
Postita kommentaar