Happyland

Maailm on täiesti hulluks läinud. Kristiina väikevend (mis väike ta tegelikult enam oli) poos ennast üles. Reedel on tema matused. Ma ei saa aru noortest, kes oma elu ise lõpetada tahavad. Kas on siis tõesti nii raske probleemidest rääkida ja abi otsida/leida. Inimesed on arglikud, seda küll. Aga ikkagi jätkub julgust ja jultumust enesetappe sooritada. Minu arvates ei ole enesetapp lahendus, see on pigem omaette probleem.

Kust võtavad inimesed selle müstilise jõu, et endale nöör kaela panna ja toolile ronida, et siis mõni hetk hiljem maa ja taeva vahel kõlkuma jääda. Kas asi on selles, et enne surma tekib seksuaalne nauding (vähemalt nii väidetakse) või on see lihtsalt soov kõik ümbritsev enda jaoks jätta. Ma ei usu, et pärast surma on elu. Pärast surma on tühjus. See ei ole ju üldse loogiline, et kusagil pilve nurgal istub pika habemega tüüp ja kõlguba jalgu. Kõik (peaaegu) on loogiliselt selgitatav. Jumal pilve äärel ei ole – seega pole teda ka olemas. Vot.



Käisin emaga koos kontserdil. Moskva patriarhaadi koor ei ole üldse nii hea. Minule jättis see küllaltki neutraalse mulje. Neil olid väga-väga-väga lahedad rüüd! Aga positiivne on see, et kooris oli vähemalt üks lõng. Lõngasid on viimasel ajal üldse kahtlaselt palju tekkinud. Enamus „uusi“ on kuidagi kahtlased ja üritavad olla tõelised metalistid. Haha! Neid on kohati naljakas vaadata... oma välimusele pannakse meeletult rõhku... aga kuulatakse kohutavalt kahtlast muusikat. Jaa. Mina kuulan ka kahtlast muusikat. Mudvayne (jah, tegu on nu-metaliga) on hea ja muusikalid muidugi. Üldse, tekkis praegu kuratlik soov minna mõnele heale kontserdile. Antud juhul on vist sümfoonia kõige soositum.

Ah, mõnda head muusikali tahaks näha/kuulda. „Fantoom“ teoorias on, aga see toimub Tallinnas ja ma peaksin tegelema piletite hankimisega. Tegelikult ei paku mulle eesti keeles toimuvad muusikalid ka huvi, sest head tõöget kohtab lihtsalt liiga harva. „Grease“ on üks väheseid erinevusi. See oli tõeliselt naljakas ja tore. Samas, seltskond oli ka täitsa vahva. Mmh. Polegi enam kaua Sandrat ja Gretet näinud. Grete puhul on see ka mõistlik – ta on jätkuvalt Rootsis. Sandra elab ju Tartus! Teoorias vist isegi Annelinnas. Julm.

Kooliga on see teema, et ma loobun. Hangin miski mõteka töö ja katsun saada psühholoogiasse sisse. Yeah! Üldse, nii tahaks midagi huvitavat õppida. Alati tahaks midagi enamat võimalikust... Tuleb kohati leppida olemas olevaga ja naeratada.
Life is like a box of chocolate..