,,Heheh”, lausub kerjus tänavanurgal, ,,tulengi just Külmamaalt. Külmetasingi ennast, nüüd köhin vist kopsud välja....köh-köh... Aga seal vist hakkab midagi suurt juhtuma.” Kaltsakas mässib end räbalatesse ning üritab paljaid jalgu halli nartsaka kuue sisse peita. ,,See nende pealik, kes inimverd joob ja nõidadega Vanatigeda mäel alasti ringi jookseb, tahab saada kohe kuningaks endaks. Kogu oma rahva on ta oma nõiduse võrku saanud, nii et nad viimseni kõik askeldavad selle jaoks. Hädavaevu pääsesin nende käest minema, hädavaevu, ausõna! Aga anna mulle seekel või kaks.”
Kaugel-kaugel Põhjas, seal, kus päike on selleks korraks pooleks aastaks loojunud, seisab tundra ja külmakõrbe veerel väike onnike. Sees hõõguvad koldes söed, paar peni tõmblevad jalgadega, nagu näeksid nad und põdrajahist. Ka pererahvas magab ja näeb und.
Kus raba annab metsale terekäe, toob üks mees (või on ta mingi muu olevus?) kogu rahva kokku ning talle antakse suurt au. Uhket kuldkrooni võib seal näha ja tõrvikuvalgust. Pole seal inimesi just palju, ent nad on relvis ja uhked, isepäised, kanged ja teravad.
Uni ei kesta kaua, juba ongi see kadunud ning andnud teed järgmisele unele, kus jooksevad ringi suured põdrakarjad ja kus meres ujub ilmatu vaal. Õhkõrna jälje jätab too unekene mälukurdudesse, justkui oleks see olnud kellegi teise unenäo ülekantud pilt.
Peremees keerab külge ja näeb põtru ja vaala edasi...
Yeah! Laupäeval saab jälle ägedale mängule minna. Laantemaal ei ole kuigi palju tüütuid reegleid ja seltskond on hea.
Ja ma saan lõpuks ometi preestrit mängida! Yeah!
0 kommentaari:
Postita kommentaar