Tuleb vist jälle üks kurvameelne tekst. Midagi pole parata, sest alati ei saagi kõik hästi olla. Tänane on olnud peaaegu täies pikkuses õudne.
Hommik – Vanaema tuli karjudes tuppa, et miks veel koolis ei ole. Kell oli 10 hommikul ja minul hakkasin tunnid natuke pärast kahte. Igatahes. Selle tulemusena ärkasin üles ja istusin niisama arvutis. Lugesina ajalehti ja olin niisama kasutu.
Päev – Uus rünnak minule. Ma olevat loll ja laisk. Tunnistan... olen kohati mõlemat, aga tol hetkel ei olnud ma seda millegagi teeninud ära. Ilmselt on ajalehtede lugemine halb. Enam ei tee... natuke aega... tegelikult mulle väga meeldib uudiseid lugeda. Mõnda aega hiljem tuldi uuesti... Ja süüdistati selles, et ma koolis ei käi. Well. Miks ma peaksin seal olema kui tunde parajasti ei ole? Ma ei näe loogikat. Seda vist ei olegi antud hetkel.
Rääkisin emaga ja tema andis loa hakata endale korterit otsima. Tegelesingi siis sellega. Leidsin midagi, aga vist on liiga kallis ja natuke rumalas kohas ka. Igatahes. Kodu otsimisega tegelen veel edaspidigi.
Uku sai vist pahaseks, sest tahan siit ära kolida. Minu arvates puudub selles igasugune mõistlik loogika, aga elan üle. Katsun mingil moel temast saada aru. Ja ta on täna üldse väga imelikult käitunud... ja kuidagi tõrjuv olnud. Well. Ma ei hakka talle ennast ka peale suruma. Ta on juba piisavalt suur... Saab ise ka otsustada ja rääkida.
Õhtune „nali“ oli naerust väga kaugel. See oli lihtsalt kurvastav. Ilmselt on asi selles, et mul on peaaegu terve päeva mingil määral paha tuju olnud. Tegelikult oli vahepeal täitsa muhe olla, aga enamuse ajast... ma ei kommenteeri.
Äärmiselt paha tunne on praegu. Ma peaksin midagi tegema, aga ei oska.
Ah, eks ootan ja loodan.
0 kommentaari:
Postita kommentaar