Lugesin keeleteaduse konspekti ja ma ei oska. Lihtsalt ei oska... :( Kell on palju ja und ei ole. Hommikul on eksam ja ma ei oska. :(
Viimasel ajal olen tähendanud ka seda, et olen kaotanud igasuguse eesmärgi enda jaoks. Mida ma üldse saavutada tahan? Pole aimugi... midagi peaks ju ometigi tahtma! Üks päev korraga elada mul ei õnnestu, sest ma a) lükkan kõik tegemised edasi b) tapan ennast korralikult tööga ja olen lihtsalt kutupiilu. Peaksin kusagilt kivi alt leidma eesmägi ja motivatsiooni.
Ma ei taha praktiliselt midagi teha. Mingit soovi ei ole sõpru näha ja kooli ka ei taha.
Tõsiselt tahaks kõik pikalt saata ja vaikselt mõneks ajaks silmapiirilt kaduda. Tuleks ilmselt kasuks. Ilmselt proovingi seda teha pärast sessi... kui selle kuidagi vastu pean. Seda vist nimetataksegi koolistressiks. :/
Tegelikult võiks tänast eksamit julmalt ignoreerida ja kohe pöörata tähelepanu neljapäevasele. Neljapäeval on eriti tobedas aines järeleksam ja seda ei saa enam kuhugile edasi lükata. Ah, ma ei tea!
Kell on 2 ja ma vist mängin natukene Starcrafti... ühel hetkel lihtsalt peab uni tulema! Või jätaks sellel ööl magamise üldse vahele? Mida väsinum ma olen seda paremini mõte jookseb ja teoorias peaksin siis kell 10.15 peaaegu geenius (või laip?) olema. Ah, eks näis.
Hommik olevat õhtust targem.
Otsustan hommikul.
Tegelikult peaksin Ukule hiiglama tänulik olema. Ta on olemas ja hoolimata kevadmasendusest paneb mind vahel täiesti kogemata naeratama. Kuigi tal õnnestus mind kohvise Susaniga tabada.
Pisiasjades peitubki armastus. :*
1 kommentaari:
Efka, usu mind, sess teeb tihti inimestega nii:)
Venita see aeg mööda ja eesmärgid ja hevililled tulevad kohe tagasi;)
Ja mina soovitan sul eksamile minna, ükskõik, kas sa oled õppinud või ei ja kas sa oskad või ei:)
Postita kommentaar