Mäx on surnud. Minu ilusat ja armast musta kiisut ei ole enam. Sellest on siiralt kahju. Aeg lihtsalt libiseb käest. Ma olin varem nii harjunud kasside ja koeraga. Koer jäi bussi alla, Tahmanägu suri vanadusse, Mäx suri haigusesse. Oeh.
Aprillis saan 20. Ma tunnen ennast hetkel meeletult vanana. Tunne on täpselt selline, et varsti jäävad alles ainult mälestused. Jah, mälestused peavadki jääma... aga midagi rohkemat võiks ju jääda. Tahan jälle olla väike ja kõike algusest alustada. Ilmselt teeksin peaaegu kõike samuti... aga midagi ehk muutuks. Rohkem rõõmu ja rahu. Ei saa just öelda, et õnnetu oleksin. Lihtsalt väsinud. Tahan mingil moel ennast ja maailma paremaks teha. Ohjeebus! Nüüd hakkan juba maailma parandamisest patrama. Lähen parem magama. Siis ei saa ma kellelegi kahju teha.
Head ööd.
0 kommentaari:
Postita kommentaar