Täna oli kaks tundi anatoomiat (seminari vormis) ja see oli lihtsalt kohutav. Ma tunnen ennast hetkel nii kuradi rumalana, et tahaks lihtsalt maa alla vajuda. Kuidas on võimalik, et ma peaksin juba teadma kõiki skeleti luid (eesti ja ladina keeles)? See ei ole ju loogiline. See on totaalne õudukas.
Kas ma üldse saan selle juraga hakkama? Kui aus olla siis ei paku luud ja kondid mulle vähimalgi määral huvi. Ilmselt õpin need kuidagi ikkagi ära, aga see on lihtsalt õudne! Ma ei usu, et mul teistes ainetes raskusi võiks tulla (võib-olla ladina keeles), aga muul alal ei tohiks midagi hullu olla.
Ma nii kuradima paanitsen anatoomia pärast. Arvestades minu kohutavat mälu läheb tuupimine ühel hetkel lõbusaks, sest muud võimalust ma lihtsalt ei näe. Olgu. Spikerdamine, aga ma ei ole selles kuigi tugev ja pahad mälestused on ka. Lihtsalt. Tuleb õppida.
Hetkel on kõik kuidagi pahasti. Aga huvitaval kombel püsin pinnal ja olen isegi suhteliselt positiivne.
Hommikul jalutasin kooli läbi pargi. Kollased lehed lendasid minu ümber ja üldse tekkis kuidagi kartmatu ja vigastamatu tunne. See oli nii mõnus ja sügisene, kuigi sügis pidavat masendust tekitama. Mulle meeldivad värvilides lehed, tuul, vihm ja see kerge külm, mis detsembris-jaanuaris muutub peaaegu ärritavaks.
Anatoomia tunni ajal tulid klassi punasesse riietunud kutt ja miski kahtlane lipsuga tsikk, kes üritasid meile rebaste disko pileteid müüa. Mmmh. Ma ei ole just kuigi sagedane pidude külastaja ja ilmselt ei lähe ka sellel korral, sest terve elu on veel ees ja pidusid tuleb veel palju.
Õela poolt on pime öö
vihavimm ja vanne.
Headust toidab tarkus, töö,
armastus ja anne.
Olen terve päeva laulda ümisenud. Eilsest saadik olen vahelduva eduga ümisenud/laulnud. Olen muusikast kaasa haaratud!
Täna sattusin nägema hästi kahtlast unenägu, mis sisaldas nii paljusid ebaloogilist, et ma parem ei mõtle enam sellest. Muutun lõpuks veel (kogemata) veel imelikumaks. :P
0 kommentaari:
Postita kommentaar