Happyland

Kas te ka teate, et kell on 7.17 ja mina olen just ärganud. Uni on. Magada tahaks!

Miks peavad täna tunnid juba 8.30 algama? Olgu, mõnes teises koolis algavad varem. Aga mina pean kenasti teise linna nurka jõudma. Ohjeebus! See on nii kuramuse kaugel!

Õnneks pean koolis ~2h olema. :) Pärast saan niisama lebotada ja mõttetu olla. *Happy me* Terve see nädal saab olema sama lebo (aga teistel päevadel peaksid tunnid hiljem algama). :p Homme on igatahes 10.15!

Teoorias olen rahul. Praktika kohta ei oska veel öelda. Kersti! Kersti on samas koolis! Merike ka! Keegi kindlasti veel! Mina... näiteks. :D

Jutt on segane ja elu on lill. Raisk!

PS. Mort kirjutas kroonika. Nüüd tuleb veel ainult Barbarit (ja veel paari inimest) piinata. Beorlased on tublid!

Ahjaa. Ghosti tuju rikkusin ka eile julmalt ära. :D

Varsti on september käes! Mind ootab (jälle) uus kool... ja sellel korral asub see linna teises otsas. Hommikuti tuleb hakata lausa bussiga kooli minema. :D Mida kõike ma ka ära ei teeks... Aga. Ma usun, et see on väärt pingutamist.

Sellest aastast alates olen Tartu meditsiini koolis. Õpin õeks. Uskumatu... mina ja meditsiin. Kunagi ammu unistasin õpetajaks saamisest, aga kõik on veel võimalik. :) Parimal juhul saan järgmisel aastal Tartust minema kolida ja siis peaks elu veelgi muhedamaks muutuma. Mul on Tartust nii meeletult villand. Aga üks on kindel... maale ma enam minna ei taha. Jään Tartusse või leian endale mõne sobivama linna.

Paar päeva tagasi sattusin kogemata lugema Marise blogi. Ta on Itaalias ja kavatseb sinna pikemaks ajaks jääda. Naljakas. Vahel on endalgi tunne, et tahaks siit kuhugile kaugele minema. Ometigi on alati olnud mingi põhjus jäämiseks. Ja vanemad ei lubaks nagunii (nüüd on üks soovitaja juures). :P

Üksinda ei taha muidugi minna. Ehk kunagi kauges ja kollases (mustade täpidega) tulevikus. :D

Kopsud on terved! *Muigab* Tegelikult ei saakski neil midagi viga olla, sest elu on lill jne. Vähemalt sai käidud kontrollis... mida kõike medikas ka minult ei nõuaks.

TAHAN SUVE!

Ah, mul on tänasest nii kuramuse villand. Olen terve päeva üritanud midagi head (ja mõtekat teha). Tulemuseks on ainult see, et hakkasin lõpuks (arvutis) Potterit lugema. Algus on täitsa huvitav ja mulle tundub, et loen selle raamatu lähimal ajal kenasti läbi. Vot.

Juuksed on vahepeal väga pikaks kasvanud. See on kuidagi nii kummaline, sest alles nad olid ~5cm lühemad.

Korraks tekkis mõte, et võiks isegi tulevikus hakata tegelema augustamisega (st. teistele hakata auke tegema). Ala on huvitav ja nõuabki meditsiinilist haridust. Seega. Mul on täitsa reaalne võimalus sellega tegelema hakkamiseks. Idee ise pärineb Kerstilt, kes saab alles aasta hiljem asuda oma unistuste alal tööle. Ilmselt lõpetan mina ikkagi kusagil haiglas või mõnes muus kohas õena. See ju ka tegelikult lõbus. Või võtan hoopis kätte ja hakkan järgmisel aastal midagi muud õppima, sest see on samuti täiesti reaalselt eksisteeriv võimalus. Pealegi, elu on huvitav.

Olen terve päeva toas istunud ja peaks mingil hetkel välja minema, aga puudub vist igasugune tahtmine. Mõtlesin hommikul korraks, et läheks ikkagi maale... aga lõpuks vajus see mõte ära, sest kell oli häirivalt palju ja paariks hädiseks tunniks minna ei oleks olnud mingit mõtet. Võib-olla homme või kunagi tulevikus. I have no idea.

Kuidagi imelik on olnud üksinda aega veeta, sest alati on kahekesi midagi teha... Näiteks mõne filmi vaatamine... nolife... lihtsalt niisama koos olemine. Ah, üksinda on imelik hetkel olla. Homme ei pea ma enam üksinda igavlema, sest siis on mul jälle kaaslane olemas (kui ta vanemad just eriti õelateks ei muutu... või mingit muud jama ei juhtu). Lühidalt. Üksinda on paha!

Eile hommikul/päeval olin haigeks jäämise äärel. See tähendab, et enesetunne oli õudne ja temperatuur (natuke) liiga madal. Alla 36 ON isegi minule liiga madal. Mingil imelikul kombel suutis Uku panna mind alkoholiga teed jooma ja teki sees istuma. Tegelikult olen talle selle eest kuramuse tänulik, sest hetkel ei ole mu tervisel midagi viga. Ahjaa. Olen vist mingi lendleva asjanduse vastu allergiline. Vahelduva eduga juba pikemat aega turtsun ja oman teisigi allergiale omaseid tunnuseid. See on paha.

Homme on esmaspäev. 26. august. Selles ei ole küll midagi ebatavalist. Aga varsti on september... sügis... kool. Siis on läbi see mõnus suvi, mis on seni olnud üks minu parimaid. On nii palju ilusaid mälestusi suvest... kevadest... isegi talvest. Minu elu on tegelikult ilus olnud.

Eile oli D&D. Mäng oli tore ja tekitas väga palju juhet. Tähendab, kolm valges meest piinasid minu tegelast. Mul ei ole vist kunagi varem DD ajal sellist juhet tekkinud. Lõpuks tekkis peavalu ka.

Vanaema tormas just tuppa ja karjus... "Sul on piim külmikus, et sa selle ära jood!!!" Ohjeebus. Mul on temast nii villand.

Aga eilne DD oli ikkagi tore. Mulle meeldis.

Tüüpiline on muidugi see, et tahtsin jälle head. Tulemus oli nagu alati... totaalne saast. Ma lihtsalt ei oska! Tahan, aga ei oska. (See ei olnud tegelikult DD kohta).

Ärkasin natuke aega tagasi (magasin ~10h) ja olen nüüd natuke vähem surnud (kui õhtul). See peaks kuuluma positiivsete asjade juurde. Olen täiesti kindel, et pidin täna midagi tähtsat tegema... aga ei mäleta.

Well, mängin nüüd midagi ja loodan, et tänane väga jube ei tule. :)

"Beleriandi lood: Hingede kutse" 18.-19. august 2007
www.keskmaa.ee/larp

Ja ongi teine Beleriandi lugude mäng läbi. Oli omamoodi tore, kuid tekitas vastakaid arvamusi (nagu iga LARP).

Igavene kiitus lätlastele ja nende võrratule rollimängule. Curunir rääkis sellest ja on lausa hämmastav, et neil nii palju geniaalseid ideid tekkis. Lihtsalt. SUPER! Sattusin ise neid ainult paaril korral nägema, kuid nad mängisid hästi. Võrratult.

Beori kodalased olid mõnusad. Ah, te leidsite endile alati tegevust ja käitusite võrratult. Rollimängu... head rollimängu... väga head rollimängu... oli PALJU. Ülo (noorema) tegemistes võis juba aimata liidriks olemist ja palju-palju oli veel rolli täielikult sisse elanud inimesi.

Haldjad paistsid silma oma kostüümide ja rollimänguga. Teised inimeste kojad oli lihtsalt lahedad (st. nende kohta oskavad oma GMid kindlasti paremini kommentaare anda). Aga. Tublid mängijad.

Orkide grimm oli võimas. Ehmatab ikka ära küll... :p

Päkapikud oma grimmi ja rõvedate naljadega. See oli SUPER!

* * *
On 10.aprill 2007 kuskil kell 10 ja meil on viimane eesti keele ja kirjanduse tund. Viimane terves koolimajas. Kõik. Otsas. Enam ei tule ühtegi...

Valetan, nad tulevad tagasi siis, kui Sinu lapsed hakkavad koolis käima. Kõik tuleb inimese juurde ringiga tagasi, ja see on hea, sest nii me kestame igavesti. Teiste inimestega ja tänu teistele inimestele. Nad on ainsamad, kes saavad anda midagi olulist.
Niisiis, kui Sind külastab õnn, pakku talle istet...

Kohtumiseni 25 aasta pärast. Ja see on täitsa ükskõik, kas silmast silma või mõtteis, sest koos oleme olnud õnnistavalt kaua ja kaunilt.

Sinu eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Kadri Ottenson

PS. Palun ära kaota ruttamistes 13.klassis käsitletavate teoste nimekirja, sealt tulevad tähtsad hinded...

* * *

13. klassi lugemist

1. Jan Kaus "Tema" (parimaid eesti 2006. a romaane)
2. Armin Kõomägi "Amatöör" (Tuglase novelliauhinna laureaat 2006)
3. Mats Traat "Naised ja pojad" (parimaid eesti 2006. a romaane)
4. Tiina Laanem "Väikesed vanamehed" (romaaa, I koht 2007)
5. John Banwille "Meri"
6. Paulo Coelho "Alkeemik" jt
7. Gram Hancock "Jumalate jäljed" (püramiidid jm)
8. Saul Bellow "Püüa päeva" jt
9. Boriss Pasternak "Doktor Živago" (vene elust)
10. George R. R. Martin "Tormide mäng" (fantaasia)
11. Pat Conray "Tõusude ja mõõnade prints"
12. Birk Rohelend "Mina, Mortimer" (noorsooromaan)
13. Toomas Illisson "Väravad" (Eesti vanglast)
14. D. Mitchell "Pilveatlas"

Miks on hea raamatuid lugeda, kui oled õpilane, üliõpilane, vaba ja vallaline või abielus, ema või isa, vanaema või vanaisa, üksi või kaaslastega, tervena või haigena, oma kodus või vanadekodus?


Ilmselgelt on toa koristamisest kasu. ;)

Otsustasin siia natuke pikemalt kirjutada. Noh, vahel peab ju inimesi mõne uue postitusega rõõmustama (eriti ema, kes seda eriti rõõmuga loeb). Igatahes.

Täna aitasin Ukul kostüümi õmmelda. Tähendab, pükse aitasin teha. Õmblemine on ikka üks kuramuse imelik töö. Tekitab juhet ja nõuab mingil määral osavust. Oleks võinud paremini minna.

Olen lugenud läbi peaaegu tere "Avaloni udude" raamatu. St. teise osa. Esimene sai juba ammu loetud. Kunagi peaks endale Potteri hankima ja sedagi lugema. Arvutist lugeda on kuramuse paha. Kannatan veel natuke ja loen päris raamatut... kui keegi suvatseb laenata (ja mina ei unusta küsida. :P)

Laupäev-pühapäev on Beleriand.

Mul on sinna normaalseid riideid vaja, et mitte ära kõrbeda. Okei. Riided leiaks... aga jalatsid? Nokurat! Ma ei taha hakata ennast pastlate otsimisega vaevama ja ilmselt ei sobiks sinna ka mu lemmik plätud *nutt-ja-hala* Well, olen GM ja panen need ikkagi jalga. Vähemalt on mugav ja kiire liikuda. Kes ikka näeks jalatseid maani seeliku alt?

Tänane on üldse väga kahtlane olnud. Pea valutas natuke aega. Siis oli jälle kõik OK. Hetkel on lihtsalt kohutavalt palav. Väljas on JUBE. Nädalavahetusel võiks natukenegi jahedam (ja vihmasem) olla. Voh!

Telk ja kõik muu oluline nänn on hetkel maal. Lähen homme sinna, et need saada ja siis edasi mängule. GMina.

*Haigutab* Lugemine on suhteliselt lõbus. *Läheb ja jätkab oma raamatuga.*

Olen nii väsinud inimeste näägutamisest. Ma ei jõua enam hoolida teiste arvamusest... soovidest... nõudmistest.

Hetkel eeldatakse, et oleksin jälle 12 aastat vana ja ei hakkaks kunagi vastu. Et mul puuduks igasugune arvamus ning oskus mõelda. Olen nii väinud pidevatest norimistest. Ma ei ole kuramuse ingel. Ei tahagi olla, sest see ei ole võimalik. Rõõmsat ja rahulolevat plikat ei suuda ma enam ammu rahuldavalt teeselda.

Olen nii väsinud.

Kes on õnnelik? Kes õpib õeks? Keda ootab 3,5 aastat kooli? Kes on kõrvuni armunud? Kes kandis täna musta särki?

Olime vahepeal tervelt 4 päeva Tartust eemal. Maal. Need olid tõeliselt mõnusad ja rõõmsad päevad, sest teha polnud praktiliselt midagi ja koos sai olla palju-palju. Ma ei ole enam kaua nii kuramuse õnnelik ja positiivne olnud. Mõistagi olen nüüdseks veelgi enam armunud. (Selles viimases faktis ei ole enam ammu midagi uut.)

Uku üritab mind hetkel endale õeks sebida. :p Ta ei taha teistest üldse halvem olla. See on nii kuramuse naljakas! *Naerab südamest.*

Mul oleks mingit tegevust vaja, et muretsemist kuhugile kõrvale lükata. See ajab mind vaikselt hulluks! Lisaks kõigele muule mõtestasin enda jaoks täna lahti mitu tähtsat tunnet/asja.

Ah, ma ei hakka parem midagi halama. Siin on niigi palju masendavat teksti. Miks ma alati just õnnetu/tundetu/neutraalsena oma blogi pean täiustama. Ohjeebus!

Teadke siis seda, et tegelikult olen ma vahel ka õnnelik. Ei ole alati kahtlased mõtted ja kurjad plaanid.

Magasin kenasti kaua. St. ärkasin ~11.

Saatsin kenasti vastused Beleriandi regadele ning olin muidu tubli ja tore.

Ema ja vanaema lähevad täna mingi sugulase matustele. Mõtlesin alguses, et võiks kah minna... nääh, see on liiga igav (ja toimub totaalses hirve anaalis).Seega. Olen täna kodune ja ei tee eriti midagi.

Nii tahaks üksinda kodus olla. Oeh!

Kogu kallis vara on hetkel Pärnus. :p

Igatahes. Kuradi positiivne tunne on hetkel! KÕIK saab korda. KÕIK on ilusad ja head.

Olen hetkel Urus ja ootan, et Uku tuleks siia. Ah, ma ei ole teda mitu tundi näinud... see on nii imelik.

Vahepeal käisin sünnipäeval. Kevin (tädi tütre poeg) sai vist neljaseks (või kolmeseks?) kurat seda enam mäletab! Lapsed on ühed müstilised olendid ja mina neid igatahes tulevikus hankida ei taha. Voh!

Istun Urus ja ei taha koju minna. Seal haiseb Pinotexi järele. *Öka* Istun parem siin ja elan ilma peavaluta... see on hea, eks?

Üldiselt. Tuju on kuramuse hea. Uimasus on mõnusalt konstantne ja kurat võtaks, mul on häid multikaid! :D

Nii. Siinne õhkkond ei ole eriti muutunud... ehk ainult puhtmaks. :P
Lõpetasin just nõude pesemise. Kurat! Neid oli palju. Need olid räpased!

Vähemalt viis see rõvedus mõtted mujale.

Ma ei ole õnnetu. Olen hoopis leppinud sellega, et mind vahel ignoreeritakse. Sinna ei saa ma ise midagi parata. Well.

Tetris on lahe ja muusika... muusika... muusika...

Ja ma jätkuvalt loodan, et tuleb ilus hommik. Jah, olen naiivne ja armunud.

Armastus on hõbeniit...

Tänane on kuidagi nii kummaline olnud. Hommikul/päeval sain Ukuga kokku ja me kokkasime. St. mina tahtsin seda tea, aga Uku ei lubanud. Pidas seda liiga ohtlikuks... Lõpuks sain ma vist natuke pahasek. :/ *On imelik. Halvas mõttes.*

Nüüd olen Urus ja loodan, et hommikul on mõnus ärkamine. Well, siia jäämisega tegin vist jälle halba. Ah, miks ma pean nii lollakalt põikpäine olema ja oma kodu suht jälestama vahelduva eduga. See ajab hulluks! Ja ma kardan, et mitte ainult mind.

Naistest, lastest, kodakondseist
kõigist, kõigist lahku
ihkad äkki mõnikord
ja kallist kodust lahkud.
Tasku pistad vilepilli
ning kääru kõva leiba.
Aia äärest kaasa kahmad
kepiks tubli teiba.

Jumaldan seda laulu! Kuulsin seda mitu aastat tagasi ühel Ugala etendusel ja täna suutis Uku leida selle lindistuse! *Kuulab*

Ah, tahan lihtsalt olla õnnelik.

Eilne oli jube! Hommikul selgus, et ma ei näegi Ukut. Päeval selgus, et kedagi ei ole Tartus. Jägmiseks selgus, et lähen Urgu (kus oli Die). Mingil hetkel helistasin Berilacile ja peksin tema ka Urgu. Jah, ma olen masendav inimene.

Igatahes, ühel hetkel helistati ja teatati, et mind tahetakse näha. Lõpuks juhtuski nii, et üks eriti armas inimene tuli korraks Tartusse. *Smile* See oli kahtlemata päeva kõige rõõmsam ja parem osa. *Happy*

Igatahes, Võru tänav on kuramuse pikk. Seal on ~200 maja!!!

Tagasi Urus hakkasime mingeid mõttetuid filme vaatama. Well, vähemalt üritasime. Sellest ei tulnud peaaegu midagi välja, sest filmide maitse on liiga erinev. Kobisin mingil hetkel magama ja jätin läpaka Dani ja Berilaci kasutada. Mingil hetkel lasid nad Urust jalga ja mina ärkasin kunagi väga vara hommikul, sest ema helistas. Minu arvelt kadunud raha saatus on kindlalt teada. EMT. *Vandumine*

Pean minema panka ja EMTsse. Ohjeebus! Mulle ei meeldi selliste asjadega mässamine. See on totaalselt tüütu ja nõme. Aga... mul on sellest jamast villand. Lihtsalt. Villand!

Well, magasin natuke edasi. Nüüd on Urus koristaja. Ta võiks kiiremini teha, sest ma tahan tagasi magama. :( Uni on. Tahan kedagi ka oodata, aga aeg venib kohutavalt. *Teeb pettunud nägu*

Ahjaa. Arvestage sellega, et järgmisel aastal oleme Mütofestil! *Naerab*

Katsun nüüd midagi mängida, et natuenegi tegevust leida enne Uku tulekut. Ta tueb! Ta tuleb... kunagi!

Tahaksin pikalt kirjutada. Kahjuks (õnneks?) ei ole vahepeal midagi piisavalt lahedat ja märkimisväärset juhtunud. Enamus asju jätkub vanaviisi ja see on (vist) hea. Ma ei taha hetkel enam ühtegi kardinaalset muutust, sest rahulik ja ilus elu on tegelikult kuramuse mõnus. Igati turvaline on olla.

Well, vahepeal on jutunud seda, et me oleme palju Urus olnud (ebatavaline, eks). Lisaks olen suhteliselt loobunud rollimängudest (vähemalt mängijana) mõneks ajaks. Augustis on kaks mängu, kus olen GM. Sinna on veel nii palju aega, et ilmselt suudan vahepeal olla ka suvaline ja mõttetu PC. Ma ei ole kuigi vaimustatud NPC rollidest, millest ühega tekkiski vahepeal probleeme.

Täna pidanuksin minema kontserdile. Unustasin selle sootuks ära. Ups. Ema tuletas (16 minutit kestnud) kõnes seda meelde. Naljakas. Äärmisel juhul lähen reedel Otepääle, aga vaevalt. Ei taha üksinda. Tegelikult ei ole Kosmikud (ja Metsatöll) seda üldse väärtki. Voh!

Vanaema ajab mind lihtsalt hulluks. Karjumisest on villand... ta võiks sellest ometigi saada aru. Aga ei... Ilmselt ei paranda tema käitumist/suhtumist miski. Mind ei saa selles süüdistada. Ausalt.

Ah, elu on üsnagi ilus.

Head ööd! :)

Well, ma olin surmkindel, et täna on maale minek. See jäi ära. Lihtsalt. Valesti mõistmine ja kõik. Okei. Kunagi saab ikkagi mindud... mitte täna.

Nüüd ootab mind ees 6h und. Fakk. Ma pean magama. Nagu... MAGAMA.

"Võlurite Gild" meenutab Potterit. Häiriv.

Olen vist natuke pahur.

Pff. Suvi on varsti läbi.

Ma ei suuda inimesi ja maailma mõista. Seda kõike on lihtsalt liiga palju. Hoolides olen ma ise tundmatuseni muutunud... ometigi on midagi jäänud alles. See pöörane meelekindlus. Järeleandmatu olen alati olnud. Nüüd siis ka tülinorija? Või mingi muu imelik asi?

Mis kuramuse asi on pettumus? Tegelikult olen ma seda vahepeal isegi teada saanud. Pettumus endas, inimestes, maailmas, sõpruses, tunnetes. Jube on mõelda, et mina olen pettunud. See ei ole kunagi kuulunud minu ellu.

Olen nii kohutavalt õnnetu. Tahtmatult. Jäägitult. Lihtsalt... hunnik õnnetust ja ei midagi enamat.

Vahepeal oli D&D.

See oli tavapäraselt mõnus.

Vahepeal sai 4 kuud.

See oli rbatavaliselt mõnus.

Ma ei vaevu hetkel rohkem midagi kirjutama. :P